Tough times

Täna AK-d vaadates enam ei suutnud. Ei suutnud enam vastu võtta, registreerida. Kui palju valu, kaotust, hirmu, pisaraid peavad inimesed päevast päeva taluma. Sest see õudus on kestnud pea 20 päeva ja ikka veel ei lõppe. :( Aga ukrainlased on

vinged. Nad on tugevad, ülivaprad ja targad. Nad tulevad sellest välja. Igal juhul.

Täna oli esimene päris päris kevadpäev. Nii soe ja hele ja ma isegi viskasin korraks ennast maa peale pikali ja võtsin päikest. Ja me nägime liblikaid. Esimesena kirjut ja siis kollast. See on parim sündmus üle pika aja. Pluss mul elab köögis lepatriinu. Kui tore. 

Otsustasin, et sel kevadel ja suvel tegelen eriti hoolsalt korilusega ja ravimtaimede korjamisega. Mustikad, murakad, metsmaasikad, pärnaõied, põdrakanep, kevadel esimene naat jnejne. See tekitab minus elevust. 

Veel otsustasin, et panen endale päevas kolm ülesannet, mis on tarvis ära teha. Pigem lihtsad, aga siiski ülesanded, et saaksin päeva lõpus end kiita ja õlale patsutada, et sai tehtud.

Täna sai ka teatris käidud. Päris kosutav oli kuulda Mats Traati ja võrokeelset Shakespeare’ i. Meie keel on väga rikas. Kui kuulan lõuna-eesti keele kõla, siis tunnen, et muutun ise ka paremaks ja tublimaks. See on lihtsalt nii vahva ja just nimelt rikkalik. Just nagu juunipäike magusate metsmaasikate peale paistmas.

Ilus on maa

Elu on ikka ilus küll, kui on parasjagu kevad. Ilus ja müstiline. See on lihtsalt nii äge, kui sa ärkad kell 5 hommikul ja kuuled, kuidas linnud sul akna taga koorilaulus võistlevad. :D Ja siis võid rahumeeli uuesti magama jääda. Elu on ilus, sest nii palju on teha ja näha. Eile näiteks põikasime korra tulevikumuusikutelt läbi. Hea, et seda entusiasmi jagus. Ja eelmisel nädalal sai rattahooaeg Tartusse sõiduga avatud. Ja ühtlasi sain ka teada, et mul on nüüd sõiduks uus auto. Uus Golf. Päris äge iseenesest.

Praegu muudkui vahin seda lehte.

:D


Eri Klasi "Mälestuste portfelli" lugesin ka paari hingetõmbega läbi. See on nii erakordne ja ilus, kuidas ta oma maa ja rahva pärast südant valutab. Ja milliseid vahvaid lugusid portfellist leiab, nii, et saab muudkui omaette naeru mugistada. Need lood sellest, kuidas ta hobusega kooliuksest sisse tahtis ratsutada ja 11 aastat koolis 11 päeva peale lühendada. Nii muhe. Ja kuidas sõjaaja laps sõi Bruno Luki tordi pealt suhkruroose... Samas on raamatus nii palju tõsist, sügavat, elutarka.Väga jäi meelde ja hinge see tõdemus, et raha eest saab osta ainult odavaid asju. Nii ongi. Igal juhul rangelt soovituslik kirjandus. Soe tunne tekkis seda raamatut lugedes ja on veel praegugi südames edasi.

Õhtused mõtted

Avastasin täna, et magasin viimase Raketi-saate maha, aga tänapäeval on olemas selline tore asi nagu järelvaatamine. Niisiis asusin aplalt kuulama-vaatama. Nii huvitav on vaadata ja kaasa elada ja näha, kuidas noored pingutavad ja ajusid ragistavad ja saavutavad tulemuse. Tore, et Frida võitis. Kuigi loomulikult mõlemad võistlejad olid väga tublid. Aga Frida masin oli kuidagi nii kena silmale vaadata ja nii täpne ja hästi läbimõeldud. Jutt käib Rube Goldbergi masinast, mis tuli finalistidel koos oma valitud abitiimiga ehitada. Masin töötab ahelreaktsioonide peal ja lõpuks peab nende tulemusel avanema-alla langema lipp. Kelle aeg tuleb 120-le sekundile lähemale, ongi võitja.

Igal juhul mitte ainult sellest ei tahtnud ma rääkida. Hoopis sellest, et mulle on silma jäänud erakordselt selge silmaga ja samas nii rõõmus ja tore selle saate kohtunik Aigar Vaigu. Otsustasin sõber guuglisse tema nime kirjutada ja leidsin sealt Vikerraadio jutusaate, kus ta vestleb Anu Välbaga. Soovitan kõigil seda saadet kuulata. Ausalt. Mul esimese hooga tulid judinad peale. Millise armastuse ja soojusega ta räägib oma tööst ja elust ja kui palju häid soovitusi ühe korraga kõige jaoks. Ma oleks nagu korraga vastu pead saanud. Selline tunne on praegu, et mingi klõps käis ära tänu sellele saatele. Ta seletab väga lihtsalt ära nii tähtsad asjad, mis peaksid tunduma iseenesestmõistetavana, aga tihtipeale siiski ei ole. Näiteks see, et asjad õnnestuksid, peab olema plaan. Muidu sa lihtsalt tiksud ja midagi ei juhtu. Või siis see, et tore on nõusid pesta, aga tore on ka teada, et sa ei pea seda kogu aeg tegema. Ja ta räägib väga huvitavalt metroloogiast - mõõteteadusest - ja kui tähtis see tegelikult on, et meie ümber asjad toimiksid. Ja veel see lugu sellest, kuidas ta õpetas eksperimendi korras alles vanemate juures elades oma tuttavaid lapsi, kes olid umbes kahe- ja neljaastane. Lapsed olid suvel õppimisest nii huvitatud, et tulid hommikul 8.30 Aigari juurde ja küsisid, et kas me täna ka ikka õpime. Vahva. Igal juhul mina sain küll praegu ühe paraja positiivsuse süsti seda saadet kuulates. Aitäh! Ahjaa, link muidugi ka: Jutusaade

PS! Täna oli töine ja väga armas päev, sest armas A-M käis külas. Ja M oli ka kodus, nii, et saime mõnusalt palju naerda ja koos olla. :) Ahjaa, töine muidugi sellepärast, et täna oli Pärlike, kus minu saata olid mõned lauljad.
Kroonika mõttes panen kirja, et 28. aprillil käisime vaatamas "Päevi, mis ajasid segadusse". Film meeldis väga ja jättis jälje. Oh deem. Nüüd muudkui kuulan seda juutuubi filmimuusika mängunimekirja... kui toorelt tõlkida.

Elu

You can't buy happiness, but you can buy a plane ticket and that is pretty close.

Kõlab klišeena, aga nii see on. Käisime reisil. Hispaanias. Ja ma poleks vist elus uskunud, et on võimalik nii õnnelik olla. Nagu poleks eilset ega homset. Pole kuupäevi ega nädalapäevi. On ainult hetked ja piiritu rõõm igas hetkes. Just niimoodi saab aega peatada.

Asusime teele 12. aprilli õhtul. Lennuk väljus 21.10 ja meie jõudsime Ülemistesse rongiga umbes 19.50. Olime täpselt arvestanud, et jõuame ja ilmselgelt jõudsime ka, aga turvasabas seistes hetkeks ikka väike närvikõdi tekkis. Vähemalt minul. T jaoks oli see esimene kord lennukiga sõita. Veidi valmistasin teda ette ka. Ütlesin, et õhku tõustes tuleb hästi rahulik olla ja selg vastu tooli nõjatuda ja emmel käest kinni hoida. Kõik läks imeliselt hästi. Laps jäi nii minnes kui tagasi tulles lennukis magama ja tudus praktiliselt terve tee, see on siis ca 4 tundi. Vedamine meile kõigile. Minnes oli meil ümberringi nii palju lapsi. Kõrval kõige rõõmsam beebi, keda ma elus lennukisõidu ajal olen näinud. Taga samuti üks tita, kellele lauldi pidevalt armsaid viisikesi ja ees üks T vanune poiss, kellega sai veidi isegi tutvust tehtud. Nu vot siis. T jäi magama täpselt siis, kui ma olin paar rida "Lätsi külla" laulukest ümisenud. Ise olin tolleks hetkeks ka nii väsinud, et sirutasin enda kitsukesel odavlennufirma pinnal välja ja magasin. Lihtsalt magasin, sest väsimus oli pikast töölpäevast ikka päris suur. 

Gironasse kohale jõudes ootas meid ees üks pisemat sorti lennujaam ja kaubik-taksod. Mis meil ikka sellisel kellaajal üle jäi - tuli 30 euro eest võtta transa linna. Vahepeal oli tekkinud hirm, et me ei saa oma ööbimismajja -  (nagu T tavatseb öelda) - sisse, kuna seal pole 24h vastuvõttu. Õnneks oli see arvamus ekslik ja kella lastes avanes meile uks. Olin nii tänulik selle eest, et admin tegi meile lifti lukust lahti ja venisime kolmandale korrusele. Kolm esimest ööd olid meil kinni pandud askeetlikes hostelites, et kokku hoida. Aga ohsapoiss, kuidas Tle meeldisid just need naridega hostelid ja kuidas talle meeldis ronida üles magama. Mina olin muidugi väga närvis, sest ega seal ülemisel korrusel väga suurt piiret ei olnud. Niisiis ronisin T kõrvale magama, et ta mingil juhul ülevalt end sodiks ei kukuks. Kõik läks hästi.

Hommikul tervitas meid päike ja teadmatus-arvamatus, kui soe siis ikkagi on. Riideid olin kaasa vedanud üsna normaalselt  ohtralt, sest plaan oli ka mägedesse minna, kus teatavasti on alati jahedam. Igal juhul mängisime üleval veel veidi pinksi ja laenutasime 10 euro eest  per kärss rattad. Raske oli algul uskuda, et päriselt ka võib riided ära võtta ja et soe on. Tasapisi sai selgeks, et Hispaanias on täielik kevad. Kõik õitseb, lõhnab ja sumiseb. Ahmi seda ainult endasse. Olin guuglist lugenud, et Gironat tasub vaadata ja nii see tõesti on. Katedraal jättis näiteks vingema mulje kui tema Barca ametivend. Sinna viis uhke trepp ja ülesjõudnuna avanes juba päris kenake vaade ümbrusele. Edasi lihtsalt sõitsime ja mõnulesime. Leidsime ühe poolmetsiku aiakese, kus õitsesid iirised. Teeserval võis märgata punaseid moone. Siis aga tekkis mõte sõita ülespoole. Panime ratastele hääled sisse ja ühtäkki leidsime end päris kõrgelt kohalt, kust võis näha juba eemal laiuvaid mägesid. Siis tegime ühe mänguväljakutiiru, sõime kiirelt lõunat ja olime. Lihtsalt. Õhtu poole seadsime sammud Olotisse, mõnusalt parajasse vulkaanide linna. T jäi jälle bussis magama ja sai seega enne kohale jõudmist kenasti välja puhata. 

Muusika mu sees

Mul on viimasel ajal mingi teema lauludega. Iga kord, kui autokoolist tulen või hoopiski sinna minnes, on mingi kindel laul, mida ma mitu korda kuulan. Mäletan, et suhteliselt alguses, kui mul umbes esimene kord hakkasid asjad paremini minema, kummitas  tunnis "Hey Jude" nii hullult, et oleksin tahtnud seda päriselt ümiseda. :D Sellest sain väga positiivse laengu, aga lõpuks sai temast muidugi villand. Loogiline. Sellepärast ei tohigi ühtegi head laulu telefonihelinaks panna, et pärast süda pahaks ei läheks, sellest, kuidas ta pähe kulunud on. Ükskord, kui olin enda peale väga pahane, kuulasin jälle Adele' i Hellõud ja hoidsin bussiga koju sõites terve aeg pead silmad kinni vastu bussi akent. :D Üks teine kord jälle oli "autokooli looks" Fast car. Täitsa sobib teemasse ju.  Sellised lood ja laulud siis,... :)

Aga nädalavahetusel siin tegime väikese laulu- ja tantsupeo hoopis Harry Belafonte laulude järgi. Milline kullavaramu. Mahemõnus tantsumuss ja nii lihtne-armas. :))) Puudutab hingekeeli.

Vahepeal käisime sõbrakestega Kubijas puhkamas. Oli ülimalt tore aeg seal koos nendega. Mulle jäi sealne veekeskus juba eelmisel korral aasta tagasi väga positiivselt meelde. Mitte liiga suur, aga ka mitte mini. Täpselt need asjad, mida vaja - ehk siis värviteraapiaga aurusaun, jaapani saun ja välisaunad - olemas. Lisaks ujumiseks jahedam bassein ja mullivannid. No mida sa hing veel tihkad tahta? Loomulikult olen endiselt väga rahul ka shiatsu massaažiga. Soovitan! Teeb selja mõnusalt lahti.

Igal juhul võiks öelda, et elu on hetkel üsna lille moodi :)

Tuleb ainult ette võtta ja  pingutada, et load omendada. Noh, vähemasti, lootust on!

Hele-hele

Ükspäev ärkasime ja arvasin, et kell on miljon, aga tegelikult oli hoopis kaheksa. Aga oli valge. See tähendab, varsti on lootust kevadele. :))

Viimasel ajal olen kuidagi nii rahulik ja õnnelik. Lihtsalt sees on mingi rahu, mingi mõnus rahu.. nii, et võib lihtsalt naeratada kogu aeg ja igast pisiasjast rõõmu tunda.

Kaevasin praegu oma mälukandjalt muusikavaliku välja ja nii hea on kuulata seda varamut, mis on kogunenud aastate jooksul.

Eile olin näituseks kella viieni üleval. Mitte just kõige targem tegu, eks. Aga und ja väsimust nagu ei olnud ja aeg lihtsalt kulus liiklusküsimusi lahendades. Täitsa vahva on süveneda ja omamoodi vaimustusega selle alaga tegeleda. Võidud enese üle on ikka need kõige tähtsamad. Läksin kooli detsembri algul ja olen selle ajaga enda jaoks ikka päris palju saavutanud ja õppinud. Näiteks selliseid tähtsaid asju nagu rahu säilitamine, tähelepanu jagamise oskus, keskendumine ja veel kord keskendumine, analüüsimine, otsuste tegemise oskus. Seda mul just vaja ongi,
...

Hakkasin seda postitust kirjutama kaks nädalat tagasi, aga vat, mis sai. Vahepeal pole palju muutunud. Endiselt istun üllatavalt paljudel öödel kolmeni-poole neljani üleval. Lihtsalt elu tahab elamist. :D Teistel päevadel jälle vajun enne kahtteist ära, et und tagasi teha. T ütles täna: "Emme, ärka üles, hommik on käes!" Mina vastu, et ma olengi üleval, ainult pikutan veidi. Aga T tõmbas teki pealt ära ja kõik. Ei antud armu. Kell oli 8. 10 umbes. :) Õnneks eile oli see päev, kui läksin kell 12 magama. :D

Eile tähistasime kõik koos vapralt Vabariigi Sünnipäeva. Mul polegi ammu nii vahvat kahekümne neljandat veebruari olnud. Tavajuhul vaatan sel päeval liiga palju telkut ja logelen niisama. Seekord aga külastasime kollektiivselt Aurat ja õhtu poole oli Tabikas kontsert-aktus, kus pidin esinema. Rahvast oli õhtusel üritusel mõnusalt palju, aga oleks isegi veel rohkem võinud olla. Mingil hetkel enne piduliku sündmuse algust, kui lindilt kõlasid isamaalised laulud, tuli küll selline ilus ja uhke tunne hinge. Sobis. Laulude hulgas olid näiteks "Eesti muld ja Eesti süda" ja Ivo Linna "Oma maa".

Aga tänase õhtu lauluks on hoopis midagi sellist. Jääb kummituma nagu ütleks G. K.

Ilusat varsti algavat märtsi!!!

Ootus

Kui ükspäev siin T-ga linnas käisime, siis jõudsime ka raamatukokku. Kolasime praktiliselt kõik osakonnad läbi. Kõigepealt muusikaosakond, siis tehnika ja viimasena teise korruse tarbekirjandus. Kahmasin endale kaks Sandra Vungi kokaraamatut, Sven Zaceki "Kohtumisi metsloomadega" ja musaosakonnast hunniku dvd-sid. Õndsus. :)

Nii rahustav on vaadata "Bullerby lapsi". Võtsime rampsist just selle pikema filmivariandi teise osa. Vanemad teise režissööri lühifilmid, kus hääleks on Evelin Võigemast, on ka toredad, aga mulle meeldivad need kaks pikka filmi rohkem. Miks? Esiteks sellepärast, et peale loevad lapsed ja ka emade ja teiste tegelaste hääled on kenasti kuulda, see loob sellise elusa atmosfääri. Teiseks on filmil niivõrd suurepärane muusika. Kui on soov rahustavat muusikat kuulata, siis nende filmide taustheli sobib suurepäraselt. Tekib soe ja helge tunne.

Ja päkapikkudel on praegu kibedad ajad. T ikka küsib tavaliselt enne magamaminekut: "Päkapikk, kas sa meile midagi tood ka?" Ütlesin siis talle, et nädala sees päkapikud tavaliselt  kuulavad ja vaatavad ja uurivad ning laupäeval pühapäeval täidavad enamasti susse. :)

Ahjaa. Eile käisime Lottet vaatamas. T-le jäi vast veidi suureks see asi, kuigi seal oli väga erinevas vanuses lapsi, alates päris beebidest kuni viienda klassini välja. Etendus oli pikk, koos vaheaeajaga 2,5 tundi. Võib-olla oleks andnud teda veidi lühendada, et lapsed nii ära ei väsiks.. Aga mis mind häiris, oli see, et võimendus polnud üldse tasakaalus. Tümps käis laulust üle ja päris väikeste kõrvakesed ikka ei kannata hästi nii valjut heli. Nägin isegi, kuidas üks suurem poiss hoidis vahepeal kõrvu kinni. Teine pool meeldis rohkem, seal oli enamjaolt vaiksem muusika. Kostüümidele ja kujundusele muidugi ainult plusspunktid. Väga maitsekad ja ilusad vaadata. :) Meeldis ja jäi meelde ka kana Berta (Kärt Tammjärv) ja Lumemehe (Lauri Liiv) armastuslugu. Lumemees oli tegelikult ju hoopis kukekene, nagu lõpuks välja tuli, kui Berta talt pea otsast tõstis. :D Kärt Tammjärv jäi mulle juba "Punamütsikesest" silma kui väga andekas ja isikupärane näitleja.

Kaks nädalakest veel tööd ja siis saab mõnusalt puhata. :)