Iga kord kui ma esmaspäeva hommikul kell kuus ärkama pean, kirun ennast, et oh miks, oh miks sa ei sõitnud eile ära. Aga eelmisel päeval tundub see ilmselgelt võimatu. Nõnda siis tuleb see esmaspäevane päev alati megapikk. Aga on ka positiivseid külgi. Näiteks ei pea ma sõitma Sebega Tartusse. See loksub pool tundi või rohkem ja on kallim. Minu jaoks on olemas Tabika kohalik väikebuss, mis võtab mind poolel teel poe juurde peale, kui ma juhuslikult seal juhtun olema, sõidab 20 minutiga linna ja maksab ka vähem. Jee.
Aga et miskit veel peale enda kiruda ka, siis ma panen kirja Tallinna head-vead. Kõigepealt ikka vead.
- Kraanist tuleb kloorivett ja ma pean poest pudelivett joogiks ostma, kui Tabikast ei viitsi vedada.
- Varem oli ikka väike võimalus netti saada korteris, nüüd on see peaaegu võimatu nii telefoni kui sülekaga.
- Liiga suur, Tartus on kõik mõnusalt käe-jala ulatuses.
- Akadeemia on liiga eurone, klassid nii steriilsed, et :(
- Klaverid pole nii head kui Elleris
- Ilmselgelt pole minu linn, tas on mingi jahe hingus, mida ma ei oska sõnadesse panna.
Ja plussid:
- Trollid-bussid-trammid käivad iga viie minuti tagant, samas kui Tartus tuleb oodata veerand tundi või kauem.
- Ilus vanalinn.
- Palju kontserte ja muid üritusi.
- Suur akadeemia ramps.
- Palju huvitavaid nägusid, keda trollis või teel olles tähele panna ehk people watching.
Ilmselgelt mul praegu neid plusse rohkem välja ei vea. Tegelikult ma ei taha üldse toriseda. Saab hakkama küll sealgi, kui vaja. Lihtsalt ma ei saa aru, miks nii paljud peavad seda ainsaks "normaalseks" kohaks, kus elada. On palju teisigi.
Tihtipeale mõtlen, et Tabikas võiks olla mingi väike kohvikulaadne asi. Kui hea oleks seal vahel käia, kui kodus näiteks ei viitsi süüa teha või tahad lihtsalt välja saada. Aga nii see ikka on, et nokk kinni, saba lahti.
Üks päev käisime T-ga perearsti juures ja põikasime ka kõrvalasuvasse lasteaeda sisse, et jälle beebikooli kohta küsida. See pole ikka veel alanud. Ja peaks algama alles jaanuaris. Aga parajasti oli sõimerühmal võimlemistund lõppemas ja nad tulid saalist välja ilusti kahekaupa. Meie T-ga olime seal samas ja ohsapoiss, kuidas mu laps läks rõõmsaks. Lausa nii rõõmsaks, et ta pidi peaaegu õnnest õhku tõusma. :D Teised lapsed vaatasid huviga ja mõned tegid talle pai. See oli nii-nii armas. Ja T oleks tahtnud väga nendega mängida, aga lasteaeda hakkame harjutama alles märtsist. Selle eest ütles juhataja, et võime ikka vahel enne ka külla tulla ja kui nad õues on, siis vaatama-mängima. Seda me ka teeme.
Olgu, ma jätkan nüüd Chopiniga.
