Ma imetlen neid inimesi, kes põhimõtteliselt peaaegu ei sõltu internetist ja arvutist ja imetlen neid inimesi ka, kes on suutnud fb-st eemale hoida. Mina isiklikult tean ainult ühte. Minu armas A-M muidugi. Isegi L, kes ütles, et tal fbst suva, langes lõpuks selle "orjuse" kätte.
Inimesed, kes arvutit ei kasuta, on kuidagi rohkem vabad, ehedamad. Üks selline on mu isa. Ta teeb väga palju tööd väljas, käib ujumas, loeb õhtuti kodus paberlehte, mitte võrku. Ta on nagu mälestus endistest aegadest. Aga samas T vaatab õhtuti tihti peale arvutisse ja mängib kaarte ja otsib ja teeb tööd ja... mõnes mõttes on see kurb. Eks ta ole kahe otsaga asi muidugi. Ses mõttes on ju hea, et saan paari sekundiga telefonist meili vaadata või uurida, kes EMTA-s kus klassis on. Aga liiga mugavaks ka ei tohi minna.
Maailm on siiski veel päris.
Siitani eksami sain tehtud. Ma vähemalt loodan. Aga ootamatult jäin ma haigeks veidi enne eksamit, kuigi nüüd on juba parem. Niisiis ongi jäänud ainult 3 tükki veel pluss etüüdid ka. Ja siis on lõpuks ometi suvi mõneks ajaks. Tahaks juba hullult eriala lugusid valida, mis meeles mõlguvad. Chopin, Schubert, Haydn... Lihtsalt mõnuga noodist lugeda niisama, enda jaoks.
Meile on pääsud maja katuse alla pesa teinud ja kaks poega piiksuvad seal nii armsasti. Aga suured pääsud muudkui lendavad ja laulavad meie õue peal. See teeb mind väga rõõmsaks. Pääsud on minu jaoks helguse ja lootuse sümbol. Nad on nii õrnad, nii väiksed, nii rõõmsad, nii töökad.
Naljakas, et kui ma kuulamistesti jaoks esimest korda Moz sümfe läbi kuulasin, tundusid nad muidugi väga ilusad, aga kui me neid neljal käel mängisime, siis käis südamest selline raks läbi, et mida muusikat, midagi nii ilusat ei saa ju olla. Mäletan, et lastemk-s oli mul ka vahel nii. Kuulasin, kuidas õpetaja mängis, mõtlesin, et ilus lugu, aga kui ise mängima hakkasin, valdas mind selline õnnetunne, et tõuse või lendu.
Vot nii.
Teeks nüüd midagi kasulikku ka.
