Reis sisaldas viit maad: Lätit, Belgiat, Rumeeniat, Itaaliat ja Saksamaad. Tagasi tulime ju siiki kolme lennukiga!
Ilmaga meil vedas ega vedanud ka. Ses mõttes, et esimesel matkapäeval kärgatas äikest ja ronisime onni tagasi paremat ilma ootama ja riideid kuivatama. Teisel päeval sadas samuti. Jõudsime läbimärgadena järgmisse onni. (Tegelikult plekist väike kaarekujuline majake). Seal kohtusime kahe vahva tšehhiga, kes meile priimuse peal kuuma teed valmistasid ja ise täie mõnuga ilma üle nalja viskasid.
Järgmine päev oli imeline. Kingitus. Highlight igas mõttes. Tegime 9 tunnise pika päeva. Ilm oli super ja vaated lummavalt kaunid. Jõudsime ronida ja puhata ja nautida. Siiski olid jalad õhtuks täielikud makaronid ja väsimus väga suur. Hing oli aga rahul ja õnnelik ning silmi kinni pannes võis näha roosasid rododendroneid. Ja oligi põhimõtteliselt üks pikk matkapäev veel jäänud. Tegime raskemat rada, mitte ei läinud harja mööda nagu normaalsed inimesed. Turnisime. Muudkui turnisime. See tähendab, et kui jõudsid ühest mäes laskuda, pidid kohe järgmisest üles ronima hakkama. Ja nii kordamööda ikka ja jälle. Mu jalalihased on vähemalt tugevamad nüüd natuke ma loodan. Muskel ka. :) Kui turnimine peaaegu lõppemas oli, kohtasime omapärasel "ristteel" inglasi ja poolakaid. Soovitasime neil targu minna kergemat rada pidi. Sealt ristteelt paistis ka meie järjekordne päästeonn. Inglased ütlesid meile, et too on lukus. Aga ennäe, polnudki. "You have to give a good kick." Tänasime õnne, et see onn olemas on ja puhkasime veidi. Hommikul olin läbi une kuulnud, kuidas üks tüüp meie mägihotellis ütles, et kell 5 hakkab sadama. Nii oligi. Ainult, et seekord oli meil au kuulata, kuidas vihm vastu plekk-katust pladistab ja ise kuivaks jääda. Arvasime, et niikuinii oleme selles onnis üksi ööd, aga võta näpust. Saabus veel kolm rumeenlast ja kolm kutti Iisraelist. Vau. Ja selles onnis olid päikesepaneelid ning tänu sellele oli meil olemas valgus, Nii, et pokkerit saime kaua-kaua mängida.
Vahepeal tuli igatsus igasuguste koduste maitsvate toitude vastu. Ausõna. Kui keegi kuskil tahab päriselt aru saada, kui head on soojad ja kodused toidud või kui maru vajalik asi on jogurt, siis minu ainus soovitus on, et minge mägedesse. Seal saad nii selgelt aru, mis sul tegelikult olemas on ja kuidas seda hindama peaksid.
Lambaid nägime kah palju, palju, palju. Nad tundusid murelikud, vist meie pärast. Igatahes nad muudkui tegid mää ja jooksid kartlikult ringi. Viimasel päeval ronisime mägedes alla ja siis jälle mööda Ceausescu maanteed üles. Lõikasime ja hoidsime kilomeetreid selle arvelt kokku päris mitu ma arvan. Saime muidugi jälle märjaks :D Enne lõppu oli mäe sisse raiutud pikk-pikk tunnel, see võttis suht kõhedaks. Õnneks oli mul taskulamp. Ja kui siis sooja hotelli sai... Sõime kõhud täis ja edasi otsustasime hääletada. Oli külm ja udune ja keegi ei võtnud meid peale. Üsna nuuks. Pärast mõningast mõtlemist otsustasime sõita köisraudteega veidi allapoole, kus teoreetiliselt võiks olla soojem. Ja oligi. Ja saime järjekorras teise auto peale kah, millele hääletasime :)
Sibius vaatasime vanalinna ja tegime õhtul mõnusas hostelis ise süüa ja ma ostsin kreeka pähkleid. Njämmmmm!! Hommikul algas tagasisõit. Kõigepealt bussiga Targusse, siis Wizzairiga (mis on minu arust meeldivam kui Ryanair, aga samas Rna on üsna koduseks juba saanud) Bolognasse, siis bussiga Bologna kesklinna, siis rongiga Firenzesse, siis bussiga Pisasse, seejärel Pisast Frankfurti, kus lennujaamas tudusime ning siis järgmisel hommikul olime juba Tallinnas. Oli see vast tagasisõit.
Sibius oli juba mõnusalt soe, Targus veel soojem ja Itaalias.... palavus. Lõunamaa kuumus. Siiski ma nautisin seda soojust ja päikest. Saksamaal oli juba jahedam. Nagu arvata oligi. Ja Eestis on mõnusalt soe ja kodune. Eesti suvi. Ja nüüd me saame Timmoga terve ülejäänud suve mängida ja ujuda ja naerda ja kõike head ja paremat süüa. Jess. Mina olen rahul.
