Aga miks ma siia tulin? Selleks, et kirjutada: 2. jaanuaril 2014 õitsevad mu koduukse kõrval sinililled, õigemini lähevad kohe-kohe õitsema. Vot see on tase. Tegelikult olen üpris rahul, et lund ei ole. On igasuguseid muresid ja õnnetusi palju vähem. Ja kelle jaoks on õhtul pime, võtke taskulamp kaasa. :)
Mulle iseenesest meeldib tegelikult lumi. Eriti kui sajab laia suurte valgete lumehelvestega lund ja on see lõputu vaikus. See just kui peataks aega. Samas on temaga ikka tükk tegemist. Peaaegu igal kevadel nii umbes aprillis olen tõega mõelnud, et nonii, sel aastal seda värvi maakate jääbki suveks maha. Aga võta näpust. Mingi ime läbi haihtub ta varsti kuidagi märkamatult.:D
Ma olen praegu üpris tõbine ja söön antibiootikume, et oma paar nädalat kestnud köhast lahti saada. Päris villand on küll ausalt öeldes, kui ei saa asju täie jõuga teha, jaksust jääb puudu. Igal juhul loodan tõsiselt varsti terveks saada lõpuks. Ei tea, kas see on haigusega seotud, aga mul kummitavad täiega Liis Lemsalu laulu read: "vajan sind kui vihma ja päikest, jumaldan sinust ka tükikest väikest, sind ei asenda iial ma..". Poleks elu sees arvanud, et LL mul kummitama hakkab. Vahelduseks kummitab ka "Tujurikkuja" Kaunis maa 2. Minu jaoks seostub see väga Lemontree lauluga. Funny ma ütlen.
Ühtlasi käib mul pidevalt südames torge, kui mõtlen, et enam kunagi ei istu ma üheski Edelaraudtee rongis vaid hoopis Elronis. Mul tuleb väga rangelt end korrale kutsuda selle südamele armsaks saanud vanade asjade külge klammerdumise osas. Aga mis ma teha saan, kui.. rongiluule ja nii palju ilusaid, meeldejäävaid, argipäevaseid, ootamatuid, omapäraseid, mõnusaid, SUUREPÄRASEID reise on selle firmaga tehtud. Sorry, aga mu südames on selle koha peal lõnks.
Loodame, et uued on ka head.
Lõpetuseks üks luuletus rongiaknalt:
Ära mine ära, tagasiteed on nii raske leida, ka siis kui tulen sulle poolele teele vastu, ka siis kui mõtled, et mäletad kinnisilmi meie raja kõiki tujukaid käänakuid, kui arvad, et tunned ära kord teetolmu tormatud jäljed, et otsiv käsi avab ka pimeduses ammu suletud värava,
aeda, kus kasvasid metsiku lõhnaga lilled, pole olemas tagasiteed.
by Eeva Park
by Eeva Park
