Alguse sai kõik mõttest, et võiks minna kontserdile. Kõigepealt kiikasin Itaalia ja Prantsusmaa poole. Ostsin isegi 3-e eurose Tartu-Vilniuse bussipileti, et sealt edasi Pariisi lennata. Aga siis vaatasin ja mõtlesin, et Londonis on tulemas mitu kontserti ja saatsin unistused hoopis sinna poole teele. Mitsuko Uchida kontserdile võiks ju igal juhul minna. Mais ostsin lennupiletid ja jäin rahumeeli oktoobrit ootama. Ahjaa, juulis nägin korraks läbisõidul ju isegi Stanstedi lennujaama, mis tundus tol hetkel ikka päris suur ja natuke hirmutav.
Septembris-oktoobris hakkasin igal õhtul enne uinumist mõtlema asjadele, mis kõik tuleb enne reisile minekut ära teha. Näiteks ostsin ära Stansted Expressi piletid, mis tulid kuu aega varem ostes poole soodsamad. Veel panin kinni hosteli. Otsustasin, et ühe öö olen seal, sest tahaks ju ikka puhanud peaga Londonit vaadata. Sest polnud midagi, et peale minu pidi toakeses ööbima veel umbes 13 inimest. Peaasi, et 20-ne naela eest pea padja peale saan panna ja teki peale võtta. Umbes kaks päeva enne sõitu jõudsin arusaamisele, et ostan ikkagi Londoni transpordi kaardi, et saaks rahulikult metroo ja bussidega sõita. Ja Tudengi Teisipäeva raames haarasin rr-ist veel ilusa suure Londoni kaardi ja pisikese reisijuhi, mis tegelikult osutus kõige kasulikumaks ostuks. Muidugi läks mul lõppkokkuvõttes väga kiireks ja põnevaks see asi. Nagu ikka. Aga Valga rongile ma jõudsin. Pärast seda kui olin R-kioskist veel patareid kaasa haaranud.
Riia rongis sain tuttavaks ühe huvitava tüübiga, kes oli teel Austriasse. Ta polnud meelega uurinud, kas Riiast on öösel kuhugi poole busse minemas. Mõnus teadmatus ja seikluslikkus. Mulle meeldib. Koos otsisime pimedas bussijaama üles ja mina kihutasin otseteed rohelise AirBalticu mikrobussi suunas, et ikka oma lennukile jõuda. Kõik läks kenasti. Ahjaa. See Riia lennujaamamaks. Kes sealt kaudu Ryaniga lendab, siis lihtsam on see kodus ära maksta, et hiljem halbu üllatusi ei tuleks. Õnneks olin piisavalt ettenägelik. :)
Stanstedis jõudsin ilusasti rongi peale ja mind lubati isegi varasema kuupäevaga rongi. Väga lahke nendest, sest ma olin tõesti väga väsinud. Liverpool Stationis maha tulles tänasin õnne, et polnud piletit kaugele pannud, sest seda kontrolliti ka väravatest välja minnes. Edasi hosteli otsinguil mul kaarti väga vaja ei läinudki. Olin endale enne juba kõik üsna selgeks teinud ja jälgisin hoopis tänavainfi, mis mind kenasti kohale viis. Oh, kui õnnelik ma olin, kui sain tuppa astudes teada, et mulle kuulub alumine nari.
Siin kohal teen peatuse, sest olen Tallinnasse jõudnud ja lähen RR-i harjutama, et ei peaks EMTA-s klassisabatama.
