Täna tegin omamoodi rekordi. Nimelt avasin silmad kell 6.24 (tegelikult 6.22, sest mul on kell kaks minutit ette keeratud, minusugusel tuulepeal on seda ilmselgelt vaja) ja ma jõudsin rongile. Rongile, mis väljus Baltist 6.45. Tšill. :D Aga see on tõesti viimane piir. Tuleb hakata telefoni äratuses kordusi kasutama. See on ilmselt ka üks viimaseid kordi, mil sõidan vana Edelaraudtee rongiga. Jaanuarist tulevad juba uued oranžid ja ilma rongiluuleta (?) elronid. Pluss on muidugi see, et idee järgi hakkavad nad kiiremini kohale jõudma igale poole.
EMTA neljas korrus lõhnab mõnusalt mandariiniselt. Mmmm. Minagi ostan neid ikka peotäie, kui poodi satun. Mõne päeva pärast on juba dets ja siis on kõigil järsku kiire-kiire. Ja minul igaaastane jõulukinkide mõtlemise-tegemise paanika. Tegelikult mulle hullult meeldiks, kui kõik lepiksid kokku, et ei olegi vaja midagi erilist teha. Oleme lihtsalt koos, läheme kuskile, teeme midagi ise. Aga ma tean, mis sest lõpuks välja tuleb. Niisiis, sel aastal ma mõtlesin teha ühe suurema kingi kõigile või nii. Vaatame, mis sest välja tuleb.
Emal ja tädil oli just sünnipäev ja mul oli samuti kimbatus, et mida kinkida. Lõpuks otsustasime M-iga kaupsis, et teeme T-särgi poes särgid. Emale sai roosa ja tädile sinist värvi meie poolt välja valitud fondiga ja tekstiga isendid. Särgi peal on muidugi kirjas "Maailma parim ...". :)
...
ETV, palun ole nii armas ja näita ikka jalka MM-i suvel! Mulle seostuvad jalka tiitlivõistlused alati mingi seletamatult melanhoolse-armsa tundega. Point polegi ju selles, et oleksin läbi ja lõhki jalkafänn, (no muidugi selles ka veidi) aga lihtsalt nii tore on ETV ülekandes näha seda stuudiot, vahel külalisi, kuulata mängu kommentaare. See on Rahvusringhäälingu asi. Poleks õige, kui selle töö võtaks üle mingi kommertskanal.
Natuke nagu ajakulgur on ta ju ka. Kui mängud algavad, on alles juuni lapsekingades, finaal on aga tavaliselt juba juuli esimesel päeval... No vot.. Ega elu muidugi seisma ei jää, kui jalkat ei näidata. Lihtsalt mul on sellised toredad mälestused hinges seoses selle mänguga.
27/11/2013
17/11/2013
Pluss ja miinus pluss rõõm
Kuulan Chopini b-moll sonaati, mille kolmas osa on leinamarss ja neljanda osa kohta ütles T, et see peaks olema kui tuulehoog haudadel. Kuulake ise! Taas kord olen teel ja Chopin on aktuaalne, kuna täna on järjekordne seminar, mida ma eile kuulama hakkasin. Hullem uudis on see, et homme juba uus seminar teises aines, mille kuulamist ma pole alustanud. :D
Iga kord kui ma esmaspäeva hommikul kell kuus ärkama pean, kirun ennast, et oh miks, oh miks sa ei sõitnud eile ära. Aga eelmisel päeval tundub see ilmselgelt võimatu. Nõnda siis tuleb see esmaspäevane päev alati megapikk. Aga on ka positiivseid külgi. Näiteks ei pea ma sõitma Sebega Tartusse. See loksub pool tundi või rohkem ja on kallim. Minu jaoks on olemas Tabika kohalik väikebuss, mis võtab mind poolel teel poe juurde peale, kui ma juhuslikult seal juhtun olema, sõidab 20 minutiga linna ja maksab ka vähem. Jee.
Aga et miskit veel peale enda kiruda ka, siis ma panen kirja Tallinna head-vead. Kõigepealt ikka vead.
Iga kord kui ma esmaspäeva hommikul kell kuus ärkama pean, kirun ennast, et oh miks, oh miks sa ei sõitnud eile ära. Aga eelmisel päeval tundub see ilmselgelt võimatu. Nõnda siis tuleb see esmaspäevane päev alati megapikk. Aga on ka positiivseid külgi. Näiteks ei pea ma sõitma Sebega Tartusse. See loksub pool tundi või rohkem ja on kallim. Minu jaoks on olemas Tabika kohalik väikebuss, mis võtab mind poolel teel poe juurde peale, kui ma juhuslikult seal juhtun olema, sõidab 20 minutiga linna ja maksab ka vähem. Jee.
Aga et miskit veel peale enda kiruda ka, siis ma panen kirja Tallinna head-vead. Kõigepealt ikka vead.
- Kraanist tuleb kloorivett ja ma pean poest pudelivett joogiks ostma, kui Tabikast ei viitsi vedada.
- Varem oli ikka väike võimalus netti saada korteris, nüüd on see peaaegu võimatu nii telefoni kui sülekaga.
- Liiga suur, Tartus on kõik mõnusalt käe-jala ulatuses.
- Akadeemia on liiga eurone, klassid nii steriilsed, et :(
- Klaverid pole nii head kui Elleris
- Ilmselgelt pole minu linn, tas on mingi jahe hingus, mida ma ei oska sõnadesse panna.
Ja plussid:
- Trollid-bussid-trammid käivad iga viie minuti tagant, samas kui Tartus tuleb oodata veerand tundi või kauem.
- Ilus vanalinn.
- Palju kontserte ja muid üritusi.
- Suur akadeemia ramps.
- Palju huvitavaid nägusid, keda trollis või teel olles tähele panna ehk people watching.
Ilmselgelt mul praegu neid plusse rohkem välja ei vea. Tegelikult ma ei taha üldse toriseda. Saab hakkama küll sealgi, kui vaja. Lihtsalt ma ei saa aru, miks nii paljud peavad seda ainsaks "normaalseks" kohaks, kus elada. On palju teisigi.
Tihtipeale mõtlen, et Tabikas võiks olla mingi väike kohvikulaadne asi. Kui hea oleks seal vahel käia, kui kodus näiteks ei viitsi süüa teha või tahad lihtsalt välja saada. Aga nii see ikka on, et nokk kinni, saba lahti.
Üks päev käisime T-ga perearsti juures ja põikasime ka kõrvalasuvasse lasteaeda sisse, et jälle beebikooli kohta küsida. See pole ikka veel alanud. Ja peaks algama alles jaanuaris. Aga parajasti oli sõimerühmal võimlemistund lõppemas ja nad tulid saalist välja ilusti kahekaupa. Meie T-ga olime seal samas ja ohsapoiss, kuidas mu laps läks rõõmsaks. Lausa nii rõõmsaks, et ta pidi peaaegu õnnest õhku tõusma. :D Teised lapsed vaatasid huviga ja mõned tegid talle pai. See oli nii-nii armas. Ja T oleks tahtnud väga nendega mängida, aga lasteaeda hakkame harjutama alles märtsist. Selle eest ütles juhataja, et võime ikka vahel enne ka külla tulla ja kui nad õues on, siis vaatama-mängima. Seda me ka teeme.
Olgu, ma jätkan nüüd Chopiniga.
12/11/2013
Peale kaht tundi neti võlumist õnnestus mul siia sisse logida.
Tele2:( Ja sedagi postitust teen oma ustava telefoniga.
Tabikas ka praegu netti pole, sest tuulikus läks mingi
vidin katki. Eks vist tuleb homme
akadeemia imehead netti kasutada.
Telekast tuleb laul nimega
Rock n roll kids. Ununenud laulud. Kell on 1.36. Paras aeg pea padjale panna. :)
17/10/2013
Imestada või mitte?
Järjest raskem on millegi üle imestada, kui iga päevaga märkad üha enam, et häbi just kui polegi olemas. Keegi ei kohku millegi ees tagasi. Kas olete näinud Ülemiste Vanakest, mille üks isik oma nõunikul 30 000-e euro eest ehitada lasi? Mina eilseni polnud. Aga siis M näitas mulle ja ohsapoiss, kuidas ma lihtsalt ei suutnud seda uskuda. Nagu ka seda mitte. Huvitav, et on suur küsimus, kust leida raha õpetajate, arstide, politsei, päästjate palgatõusuks, aga mõnede tegelaste palgad kasvavad nagu naksti 20 protsenti...Positiivse poole pealt see, et pühapäeval saab üks halenukker teater selleks korraks läbi. Omamoodi naljakas on muidugi ka, ei üritagi vastupidist väita. Just üks päev võrdlesin, et millise erakonna reklaamil on kõige talutavam taustmuusika ja ma ei mõelnudki välja, ainult kihistasin omaette naerda, et millegi nii jabura peale olin tulnud. Sest tegelikult on kõik need musad seal taga lihtsalt kõhulihaste treenimiseks.
Kõndisin eile M-i poole ja lihtsalt ei suutnud vastu panna kiusatusele piiluda sisse lastehaigla aknast, kus me T-ga esimesed kaks nädalat olime. Miski polnud muutunud, ainult tuba oli tühi. Mulle kangastus otsemaid see talvine päike ja meeletu külm, need esimesed päevad seal ja roosid, mis me aknal vaasis olid. Nii helgena kumab praegu see aeg tagasi. Me tuba oli hästi vahva, näiteks oli seal salapärane uks tundmatusse. Ühel päev ma otsustasin järele vaadata, mis seal on ja selgus, et isiklik "külmkapp". Tühi külm ruum, mida ma hakkasin sahvrina kasutama. :D Üle tee meie toast asus ja asub söögituba, ei olnud vaja kaugele minna, kui parajasti lõunaaeg oli. On muidugi veel üks hea põhjus, miks seda väikest kohakest kiita.Väljas oli krõbe külm ja suuremad palatid üsna jahedad. Meie pisike pesa aga oli tõesti soe ja iga kord, kui mõni õde või arst me juurde sisse astus, õhkasid nemadki, et mul on vedanud selle soojuse asjaga. :)
Niisiis tulin eile ära koju. Tõin kaasa värskeid venekeelseid "Pealinnu", et ei peaks "Postimeest" tulealustuseks raiskama. See kaval plaan oli mul juba kevadel. :P Eile oli ka selles mõttes eriline päev, et sõin elus esimest korda sushit. Omapärane ja huvitav kogemus. Olen rahul. :)
Kõndisin eile M-i poole ja lihtsalt ei suutnud vastu panna kiusatusele piiluda sisse lastehaigla aknast, kus me T-ga esimesed kaks nädalat olime. Miski polnud muutunud, ainult tuba oli tühi. Mulle kangastus otsemaid see talvine päike ja meeletu külm, need esimesed päevad seal ja roosid, mis me aknal vaasis olid. Nii helgena kumab praegu see aeg tagasi. Me tuba oli hästi vahva, näiteks oli seal salapärane uks tundmatusse. Ühel päev ma otsustasin järele vaadata, mis seal on ja selgus, et isiklik "külmkapp". Tühi külm ruum, mida ma hakkasin sahvrina kasutama. :D Üle tee meie toast asus ja asub söögituba, ei olnud vaja kaugele minna, kui parajasti lõunaaeg oli. On muidugi veel üks hea põhjus, miks seda väikest kohakest kiita.Väljas oli krõbe külm ja suuremad palatid üsna jahedad. Meie pisike pesa aga oli tõesti soe ja iga kord, kui mõni õde või arst me juurde sisse astus, õhkasid nemadki, et mul on vedanud selle soojuse asjaga. :)
Niisiis tulin eile ära koju. Tõin kaasa värskeid venekeelseid "Pealinnu", et ei peaks "Postimeest" tulealustuseks raiskama. See kaval plaan oli mul juba kevadel. :P Eile oli ka selles mõttes eriline päev, et sõin elus esimest korda sushit. Omapärane ja huvitav kogemus. Olen rahul. :)
07/10/2013
Kõmm
Istun bussi tagumises otsas.. ja oi-oi, kui palav siin on. Oleks vist ikka pidanud ettepoole jääma, aga ma tahtsin tingimata laiutada. :P
Täna bussika Rimis tabas mind meeldiv üllatus. Kliendile on antud võimalus endale ise salat kokku miksida. Salatibaaris oli tomatit, kurki, ananassi, viinamarja, erinevaid seemneid, juustu + kastmeid. Selle 100g lõbu eest maksin 95 senti. Paljuvõitu, aga salat maitses hea. Palju parem kui need, mis varem valmis pakitud on.
Nv-l väisasid meid sugulased. Lapsi oli sel üritusel ühtekokku 4 ja ohsapagan, kuidas väsitab üksinda nelja lapse järele vaatamine. Isegi, kui seda ei pea pikalt tegema. Kuidas ometi saavad hakkama kõik lasteaiakasvatajad nende väikeste energiapommidega? Ja kust võetakse see jõud, et kogu aeg mängida, kuhugi ronida, joosta, jälle kuhugi ronida, vahepeal suurte inimestega juttu rääkida, nende kõikide tegevuste ajal flööti puhuda,klaverit mängida, vahepeal süüa. Ohhh... mina selline superkangelane pole.. Rahu ja vaikus on ka head. :)
Tegelikult on mul üsna kindlasti vaja homseks natu vaeva näha, et oma asjad edukalt ära teha. Aga oh miks, oh miks jätan ma alati kõik viimasele minutile?
T ütleb nüüd tule kohta kõmm. Mulle meeldib. Ja nähtavasti arvab ta, et Väike Kiisu on mõeldud kogu täiega peale vajumiseks ja kaisutamiseks. Õnneks on kass üsna tark ja enamasti peab vintsutustele vastu. Au talle.
---
Kes veel ei ole lugenud, siis soovitan seda artiklit. Ilustamata, ausalt ja tabavalt kirja pandud tõde.
Täna bussika Rimis tabas mind meeldiv üllatus. Kliendile on antud võimalus endale ise salat kokku miksida. Salatibaaris oli tomatit, kurki, ananassi, viinamarja, erinevaid seemneid, juustu + kastmeid. Selle 100g lõbu eest maksin 95 senti. Paljuvõitu, aga salat maitses hea. Palju parem kui need, mis varem valmis pakitud on.
Nv-l väisasid meid sugulased. Lapsi oli sel üritusel ühtekokku 4 ja ohsapagan, kuidas väsitab üksinda nelja lapse järele vaatamine. Isegi, kui seda ei pea pikalt tegema. Kuidas ometi saavad hakkama kõik lasteaiakasvatajad nende väikeste energiapommidega? Ja kust võetakse see jõud, et kogu aeg mängida, kuhugi ronida, joosta, jälle kuhugi ronida, vahepeal suurte inimestega juttu rääkida, nende kõikide tegevuste ajal flööti puhuda,klaverit mängida, vahepeal süüa. Ohhh... mina selline superkangelane pole.. Rahu ja vaikus on ka head. :)
Tegelikult on mul üsna kindlasti vaja homseks natu vaeva näha, et oma asjad edukalt ära teha. Aga oh miks, oh miks jätan ma alati kõik viimasele minutile?
T ütleb nüüd tule kohta kõmm. Mulle meeldib. Ja nähtavasti arvab ta, et Väike Kiisu on mõeldud kogu täiega peale vajumiseks ja kaisutamiseks. Õnneks on kass üsna tark ja enamasti peab vintsutustele vastu. Au talle.
---
Kes veel ei ole lugenud, siis soovitan seda artiklit. Ilustamata, ausalt ja tabavalt kirja pandud tõde.
27/09/2013
op. 81a
Teretore!
Kas pole mitte tore teada, et Sa oled just võitnud Vanemuise ükskõik, millisele etendusele kaks tasuta piletit. Ei, ma ikka ei tule fb-st ära, kui vahel midagi sellist juhtub. :) Nüüd pean ainult välja mõtlema, et mida vaatama minna. Põnev!
Vahepeal on sügis kätte jõudnud. Veel eelmisel nädalal käisin lühkaritega toas ringi ja pluusi väel pesu kuivama panemas. Sel nädalal aga pidin Tallinnas olles lausa uue sügisjope ostma, et mitte läbi külmuda.
Tallinnas olen käinud kahel üritusel. Estonias orkestrit ja solisti kuulamas ning vaatamas etendust "Püha öö". Seda soovitas mu improõpetaja. Üpris omapärane oli. Viis naist panid laval auto nullist kokku. Siis istusid nad auto ette maha ja hakkasid kellukesi helistama. Kuskilt ilmus välja jõuluvana, kes laulis aisakella ja jagas kõigile kingitusi. Üks näitsikutest sai endale telefoni, mille ta kõlariga helistama pani. Kostus teade: " Tere, olete helistanud Sotsiaalameti infotelefonile. Teie paremaks teenindamiseks kõne salvestatakse. Palun jääge ootele." Konks seisnes aga selles, et sama teade oli kõlanud kogu selle aja, mis nad autot kokku panid. Lisaks mängisid nende endi väikesed lapsed etenduse ajal kardinate taga. Pärast etendust ma istusin tükk aega ja mõtlesin, et... mida? Aga nüüdseks on sellest saanud lihtsalt tore mälestus.
---
Isa ehitab mulle praegu üles uut ahju ja sestap elame kõik praegu all korrusel. Oi, kuidas ma igatsen oma mõnusat madratsit. Aga too on nii suur, et teda alla ka ei jaksa tarida. Niisiis peab miskit välja mõtlema, et diivanit pehmendada.
T hammustab mind. :( Nagu väike kutsikas. Ainus, mis ma olen enesekaitseks välja mõelnud, on kõditamine.
Kas pole mitte tore teada, et Sa oled just võitnud Vanemuise ükskõik, millisele etendusele kaks tasuta piletit. Ei, ma ikka ei tule fb-st ära, kui vahel midagi sellist juhtub. :) Nüüd pean ainult välja mõtlema, et mida vaatama minna. Põnev!
Vahepeal on sügis kätte jõudnud. Veel eelmisel nädalal käisin lühkaritega toas ringi ja pluusi väel pesu kuivama panemas. Sel nädalal aga pidin Tallinnas olles lausa uue sügisjope ostma, et mitte läbi külmuda.
Tallinnas olen käinud kahel üritusel. Estonias orkestrit ja solisti kuulamas ning vaatamas etendust "Püha öö". Seda soovitas mu improõpetaja. Üpris omapärane oli. Viis naist panid laval auto nullist kokku. Siis istusid nad auto ette maha ja hakkasid kellukesi helistama. Kuskilt ilmus välja jõuluvana, kes laulis aisakella ja jagas kõigile kingitusi. Üks näitsikutest sai endale telefoni, mille ta kõlariga helistama pani. Kostus teade: " Tere, olete helistanud Sotsiaalameti infotelefonile. Teie paremaks teenindamiseks kõne salvestatakse. Palun jääge ootele." Konks seisnes aga selles, et sama teade oli kõlanud kogu selle aja, mis nad autot kokku panid. Lisaks mängisid nende endi väikesed lapsed etenduse ajal kardinate taga. Pärast etendust ma istusin tükk aega ja mõtlesin, et... mida? Aga nüüdseks on sellest saanud lihtsalt tore mälestus.
---
Isa ehitab mulle praegu üles uut ahju ja sestap elame kõik praegu all korrusel. Oi, kuidas ma igatsen oma mõnusat madratsit. Aga too on nii suur, et teda alla ka ei jaksa tarida. Niisiis peab miskit välja mõtlema, et diivanit pehmendada.
T hammustab mind. :( Nagu väike kutsikas. Ainus, mis ma olen enesekaitseks välja mõelnud, on kõditamine.
03/07/2013
Tagasi
Jõudsime eile koju. Matk oli mitmekesine, tõsine, naljakas, külm, soe, vih-ma-ne(vahel) ja tore. Pokkerit sai küll ülepeakaelani mängitud, sest mida sa vihmase ilmaga päästeonnis ikka teed. Aga see oli ütlemata mõnus.
Reis sisaldas viit maad: Lätit, Belgiat, Rumeeniat, Itaaliat ja Saksamaad. Tagasi tulime ju siiki kolme lennukiga!
Ilmaga meil vedas ega vedanud ka. Ses mõttes, et esimesel matkapäeval kärgatas äikest ja ronisime onni tagasi paremat ilma ootama ja riideid kuivatama. Teisel päeval sadas samuti. Jõudsime läbimärgadena järgmisse onni. (Tegelikult plekist väike kaarekujuline majake). Seal kohtusime kahe vahva tšehhiga, kes meile priimuse peal kuuma teed valmistasid ja ise täie mõnuga ilma üle nalja viskasid.
Järgmine päev oli imeline. Kingitus. Highlight igas mõttes. Tegime 9 tunnise pika päeva. Ilm oli super ja vaated lummavalt kaunid. Jõudsime ronida ja puhata ja nautida. Siiski olid jalad õhtuks täielikud makaronid ja väsimus väga suur. Hing oli aga rahul ja õnnelik ning silmi kinni pannes võis näha roosasid rododendroneid. Ja oligi põhimõtteliselt üks pikk matkapäev veel jäänud. Tegime raskemat rada, mitte ei läinud harja mööda nagu normaalsed inimesed. Turnisime. Muudkui turnisime. See tähendab, et kui jõudsid ühest mäes laskuda, pidid kohe järgmisest üles ronima hakkama. Ja nii kordamööda ikka ja jälle. Mu jalalihased on vähemalt tugevamad nüüd natuke ma loodan. Muskel ka. :) Kui turnimine peaaegu lõppemas oli, kohtasime omapärasel "ristteel" inglasi ja poolakaid. Soovitasime neil targu minna kergemat rada pidi. Sealt ristteelt paistis ka meie järjekordne päästeonn. Inglased ütlesid meile, et too on lukus. Aga ennäe, polnudki. "You have to give a good kick." Tänasime õnne, et see onn olemas on ja puhkasime veidi. Hommikul olin läbi une kuulnud, kuidas üks tüüp meie mägihotellis ütles, et kell 5 hakkab sadama. Nii oligi. Ainult, et seekord oli meil au kuulata, kuidas vihm vastu plekk-katust pladistab ja ise kuivaks jääda. Arvasime, et niikuinii oleme selles onnis üksi ööd, aga võta näpust. Saabus veel kolm rumeenlast ja kolm kutti Iisraelist. Vau. Ja selles onnis olid päikesepaneelid ning tänu sellele oli meil olemas valgus, Nii, et pokkerit saime kaua-kaua mängida.
Vahepeal tuli igatsus igasuguste koduste maitsvate toitude vastu. Ausõna. Kui keegi kuskil tahab päriselt aru saada, kui head on soojad ja kodused toidud või kui maru vajalik asi on jogurt, siis minu ainus soovitus on, et minge mägedesse. Seal saad nii selgelt aru, mis sul tegelikult olemas on ja kuidas seda hindama peaksid.
Lambaid nägime kah palju, palju, palju. Nad tundusid murelikud, vist meie pärast. Igatahes nad muudkui tegid mää ja jooksid kartlikult ringi. Viimasel päeval ronisime mägedes alla ja siis jälle mööda Ceausescu maanteed üles. Lõikasime ja hoidsime kilomeetreid selle arvelt kokku päris mitu ma arvan. Saime muidugi jälle märjaks :D Enne lõppu oli mäe sisse raiutud pikk-pikk tunnel, see võttis suht kõhedaks. Õnneks oli mul taskulamp. Ja kui siis sooja hotelli sai... Sõime kõhud täis ja edasi otsustasime hääletada. Oli külm ja udune ja keegi ei võtnud meid peale. Üsna nuuks. Pärast mõningast mõtlemist otsustasime sõita köisraudteega veidi allapoole, kus teoreetiliselt võiks olla soojem. Ja oligi. Ja saime järjekorras teise auto peale kah, millele hääletasime :)
Sibius vaatasime vanalinna ja tegime õhtul mõnusas hostelis ise süüa ja ma ostsin kreeka pähkleid. Njämmmmm!! Hommikul algas tagasisõit. Kõigepealt bussiga Targusse, siis Wizzairiga (mis on minu arust meeldivam kui Ryanair, aga samas Rna on üsna koduseks juba saanud) Bolognasse, siis bussiga Bologna kesklinna, siis rongiga Firenzesse, siis bussiga Pisasse, seejärel Pisast Frankfurti, kus lennujaamas tudusime ning siis järgmisel hommikul olime juba Tallinnas. Oli see vast tagasisõit.
Sibius oli juba mõnusalt soe, Targus veel soojem ja Itaalias.... palavus. Lõunamaa kuumus. Siiski ma nautisin seda soojust ja päikest. Saksamaal oli juba jahedam. Nagu arvata oligi. Ja Eestis on mõnusalt soe ja kodune. Eesti suvi. Ja nüüd me saame Timmoga terve ülejäänud suve mängida ja ujuda ja naerda ja kõike head ja paremat süüa. Jess. Mina olen rahul.
Reis sisaldas viit maad: Lätit, Belgiat, Rumeeniat, Itaaliat ja Saksamaad. Tagasi tulime ju siiki kolme lennukiga!
Ilmaga meil vedas ega vedanud ka. Ses mõttes, et esimesel matkapäeval kärgatas äikest ja ronisime onni tagasi paremat ilma ootama ja riideid kuivatama. Teisel päeval sadas samuti. Jõudsime läbimärgadena järgmisse onni. (Tegelikult plekist väike kaarekujuline majake). Seal kohtusime kahe vahva tšehhiga, kes meile priimuse peal kuuma teed valmistasid ja ise täie mõnuga ilma üle nalja viskasid.
Järgmine päev oli imeline. Kingitus. Highlight igas mõttes. Tegime 9 tunnise pika päeva. Ilm oli super ja vaated lummavalt kaunid. Jõudsime ronida ja puhata ja nautida. Siiski olid jalad õhtuks täielikud makaronid ja väsimus väga suur. Hing oli aga rahul ja õnnelik ning silmi kinni pannes võis näha roosasid rododendroneid. Ja oligi põhimõtteliselt üks pikk matkapäev veel jäänud. Tegime raskemat rada, mitte ei läinud harja mööda nagu normaalsed inimesed. Turnisime. Muudkui turnisime. See tähendab, et kui jõudsid ühest mäes laskuda, pidid kohe järgmisest üles ronima hakkama. Ja nii kordamööda ikka ja jälle. Mu jalalihased on vähemalt tugevamad nüüd natuke ma loodan. Muskel ka. :) Kui turnimine peaaegu lõppemas oli, kohtasime omapärasel "ristteel" inglasi ja poolakaid. Soovitasime neil targu minna kergemat rada pidi. Sealt ristteelt paistis ka meie järjekordne päästeonn. Inglased ütlesid meile, et too on lukus. Aga ennäe, polnudki. "You have to give a good kick." Tänasime õnne, et see onn olemas on ja puhkasime veidi. Hommikul olin läbi une kuulnud, kuidas üks tüüp meie mägihotellis ütles, et kell 5 hakkab sadama. Nii oligi. Ainult, et seekord oli meil au kuulata, kuidas vihm vastu plekk-katust pladistab ja ise kuivaks jääda. Arvasime, et niikuinii oleme selles onnis üksi ööd, aga võta näpust. Saabus veel kolm rumeenlast ja kolm kutti Iisraelist. Vau. Ja selles onnis olid päikesepaneelid ning tänu sellele oli meil olemas valgus, Nii, et pokkerit saime kaua-kaua mängida.
Vahepeal tuli igatsus igasuguste koduste maitsvate toitude vastu. Ausõna. Kui keegi kuskil tahab päriselt aru saada, kui head on soojad ja kodused toidud või kui maru vajalik asi on jogurt, siis minu ainus soovitus on, et minge mägedesse. Seal saad nii selgelt aru, mis sul tegelikult olemas on ja kuidas seda hindama peaksid.
Lambaid nägime kah palju, palju, palju. Nad tundusid murelikud, vist meie pärast. Igatahes nad muudkui tegid mää ja jooksid kartlikult ringi. Viimasel päeval ronisime mägedes alla ja siis jälle mööda Ceausescu maanteed üles. Lõikasime ja hoidsime kilomeetreid selle arvelt kokku päris mitu ma arvan. Saime muidugi jälle märjaks :D Enne lõppu oli mäe sisse raiutud pikk-pikk tunnel, see võttis suht kõhedaks. Õnneks oli mul taskulamp. Ja kui siis sooja hotelli sai... Sõime kõhud täis ja edasi otsustasime hääletada. Oli külm ja udune ja keegi ei võtnud meid peale. Üsna nuuks. Pärast mõningast mõtlemist otsustasime sõita köisraudteega veidi allapoole, kus teoreetiliselt võiks olla soojem. Ja oligi. Ja saime järjekorras teise auto peale kah, millele hääletasime :)
Sibius vaatasime vanalinna ja tegime õhtul mõnusas hostelis ise süüa ja ma ostsin kreeka pähkleid. Njämmmmm!! Hommikul algas tagasisõit. Kõigepealt bussiga Targusse, siis Wizzairiga (mis on minu arust meeldivam kui Ryanair, aga samas Rna on üsna koduseks juba saanud) Bolognasse, siis bussiga Bologna kesklinna, siis rongiga Firenzesse, siis bussiga Pisasse, seejärel Pisast Frankfurti, kus lennujaamas tudusime ning siis järgmisel hommikul olime juba Tallinnas. Oli see vast tagasisõit.
Sibius oli juba mõnusalt soe, Targus veel soojem ja Itaalias.... palavus. Lõunamaa kuumus. Siiski ma nautisin seda soojust ja päikest. Saksamaal oli juba jahedam. Nagu arvata oligi. Ja Eestis on mõnusalt soe ja kodune. Eesti suvi. Ja nüüd me saame Timmoga terve ülejäänud suve mängida ja ujuda ja naerda ja kõike head ja paremat süüa. Jess. Mina olen rahul.
02/06/2013
Juuni teine
Ma imetlen neid inimesi, kes põhimõtteliselt peaaegu ei sõltu internetist ja arvutist ja imetlen neid inimesi ka, kes on suutnud fb-st eemale hoida. Mina isiklikult tean ainult ühte. Minu armas A-M muidugi. Isegi L, kes ütles, et tal fbst suva, langes lõpuks selle "orjuse" kätte.
Inimesed, kes arvutit ei kasuta, on kuidagi rohkem vabad, ehedamad. Üks selline on mu isa. Ta teeb väga palju tööd väljas, käib ujumas, loeb õhtuti kodus paberlehte, mitte võrku. Ta on nagu mälestus endistest aegadest. Aga samas T vaatab õhtuti tihti peale arvutisse ja mängib kaarte ja otsib ja teeb tööd ja... mõnes mõttes on see kurb. Eks ta ole kahe otsaga asi muidugi. Ses mõttes on ju hea, et saan paari sekundiga telefonist meili vaadata või uurida, kes EMTA-s kus klassis on. Aga liiga mugavaks ka ei tohi minna.
Maailm on siiski veel päris.
Siitani eksami sain tehtud. Ma vähemalt loodan. Aga ootamatult jäin ma haigeks veidi enne eksamit, kuigi nüüd on juba parem. Niisiis ongi jäänud ainult 3 tükki veel pluss etüüdid ka. Ja siis on lõpuks ometi suvi mõneks ajaks. Tahaks juba hullult eriala lugusid valida, mis meeles mõlguvad. Chopin, Schubert, Haydn... Lihtsalt mõnuga noodist lugeda niisama, enda jaoks.
Meile on pääsud maja katuse alla pesa teinud ja kaks poega piiksuvad seal nii armsasti. Aga suured pääsud muudkui lendavad ja laulavad meie õue peal. See teeb mind väga rõõmsaks. Pääsud on minu jaoks helguse ja lootuse sümbol. Nad on nii õrnad, nii väiksed, nii rõõmsad, nii töökad.
Naljakas, et kui ma kuulamistesti jaoks esimest korda Moz sümfe läbi kuulasin, tundusid nad muidugi väga ilusad, aga kui me neid neljal käel mängisime, siis käis südamest selline raks läbi, et mida muusikat, midagi nii ilusat ei saa ju olla. Mäletan, et lastemk-s oli mul ka vahel nii. Kuulasin, kuidas õpetaja mängis, mõtlesin, et ilus lugu, aga kui ise mängima hakkasin, valdas mind selline õnnetunne, et tõuse või lendu.
Vot nii. Teeks nüüd midagi kasulikku ka.
Siitani eksami sain tehtud. Ma vähemalt loodan. Aga ootamatult jäin ma haigeks veidi enne eksamit, kuigi nüüd on juba parem. Niisiis ongi jäänud ainult 3 tükki veel pluss etüüdid ka. Ja siis on lõpuks ometi suvi mõneks ajaks. Tahaks juba hullult eriala lugusid valida, mis meeles mõlguvad. Chopin, Schubert, Haydn... Lihtsalt mõnuga noodist lugeda niisama, enda jaoks.
Meile on pääsud maja katuse alla pesa teinud ja kaks poega piiksuvad seal nii armsasti. Aga suured pääsud muudkui lendavad ja laulavad meie õue peal. See teeb mind väga rõõmsaks. Pääsud on minu jaoks helguse ja lootuse sümbol. Nad on nii õrnad, nii väiksed, nii rõõmsad, nii töökad.
Naljakas, et kui ma kuulamistesti jaoks esimest korda Moz sümfe läbi kuulasin, tundusid nad muidugi väga ilusad, aga kui me neid neljal käel mängisime, siis käis südamest selline raks läbi, et mida muusikat, midagi nii ilusat ei saa ju olla. Mäletan, et lastemk-s oli mul ka vahel nii. Kuulasin, kuidas õpetaja mängis, mõtlesin, et ilus lugu, aga kui ise mängima hakkasin, valdas mind selline õnnetunne, et tõuse või lendu.
Vot nii. Teeks nüüd midagi kasulikku ka.
04/05/2013
Šokolaad kui antidepressant
Vahel on elu keeruline. Liigagi. Olen täna terve ilusa päeva lihtsalt maganud. No nii nõme pole enam ammu olnud olla. Lihtsalt tõmbaks kardinad ette ja ignoreeriks kõike ja kõiki. Oleks vaikselt vihane kogu maailma peale.
Nüüd peaks lippama poodi šokolaadi järele, ehk puhub toogi elu sisse.
Ütleks midagi, aga kahjuks ei saa.
Maruilusatpäevakõigile.
Nüüd peaks lippama poodi šokolaadi järele, ehk puhub toogi elu sisse.
Ütleks midagi, aga kahjuks ei saa.
Maruilusatpäevakõigile.
02/05/2013
Mmmm
EI ole midagi paremat kui mõnus pehme põski paitav tuuleõhk, mis annab märku, et suvi on meie poole teel. Ma olen üsnagi ära unustanud vaadata, mis ümberringi toimub. Sestap jõudis mulle eile äkilise selgusega kohale, et käes on maikuu. Et mida?? Kuidas see juba juhtuda sai..
Vahepeal on juhtunud ka see, et mu netipulk läks katki. Niisiis olen maailmaga ühenduses oma mandoliini (nutika telefoni) kaudu. Aga tuleb vist uus pulgake muretseda. Eks ta ole..
Mul oli täna maru tihe päev. Tunnid ja proovid ja tunnid ja.. Vahepeal tahtsid juba pisarad silma tulla, sest tundus, et ma ei jõua millegagi valmis ja kõik on üldse.. metsas. Enam ma kella kolmeni üleval ei passi. Ja sain teada, et teisip lõpeb solf ära ja saateklass lõpeb kolmap ja üldse on varsti eksamid. Siitanit peaks õppima hakkama..Ta ütles täna päris huvitavalt: "Kas kellelgi pianistidest on Aurora sonaati kotis?" "Ei ole?!" "No kuidas te niimoodi ringi käite, ilma Aurorata?" :D Ehhee. Oleks pidanud ikka täna kaasa võtma, aga kott oli liig raske. Alati on kotis nii palju stahvi, et selg hakkab valutama.
Varsti on nurmenukkude, kullerkuppude ja maikellukeste, mu lemmikute aeg. Võtan Timpsu kaasa ja lähme neid avastama. Viimasel ajal on täiega selline tunne, et tahaks ära metsa-loodusesse kobida, lihtsalt kükitada kuskil kraavis. Nagu vanasti meie salakohas. Nagu Liisa ja Anna Bullerbys. Oleks see vast õndsus, eksole. Aga kevad on seekord teistsugune. Tahes tahtmata. Kaks väga kallist inimest on puudu. Ja ma nii väga igatsen neid. Nii väga. :(
Mul oli täna maru tihe päev. Tunnid ja proovid ja tunnid ja.. Vahepeal tahtsid juba pisarad silma tulla, sest tundus, et ma ei jõua millegagi valmis ja kõik on üldse.. metsas. Enam ma kella kolmeni üleval ei passi. Ja sain teada, et teisip lõpeb solf ära ja saateklass lõpeb kolmap ja üldse on varsti eksamid. Siitanit peaks õppima hakkama..Ta ütles täna päris huvitavalt: "Kas kellelgi pianistidest on Aurora sonaati kotis?" "Ei ole?!" "No kuidas te niimoodi ringi käite, ilma Aurorata?" :D Ehhee. Oleks pidanud ikka täna kaasa võtma, aga kott oli liig raske. Alati on kotis nii palju stahvi, et selg hakkab valutama.
Varsti on nurmenukkude, kullerkuppude ja maikellukeste, mu lemmikute aeg. Võtan Timpsu kaasa ja lähme neid avastama. Viimasel ajal on täiega selline tunne, et tahaks ära metsa-loodusesse kobida, lihtsalt kükitada kuskil kraavis. Nagu vanasti meie salakohas. Nagu Liisa ja Anna Bullerbys. Oleks see vast õndsus, eksole. Aga kevad on seekord teistsugune. Tahes tahtmata. Kaks väga kallist inimest on puudu. Ja ma nii väga igatsen neid. Nii väga. :(
12/04/2013
Tiiger
Tere kallis päevik!
Just kell 1.03 tulevad alati need kõige paremad mõtted. (Või siis mitte). Tegelikult ma peaks hullult kuulamiskava kuulama. Haydn, Moz, Beethoven ju ootavad. Lihtsalt tuletan endale veel kord meelde.
Käisime vahepeal Tallinnas. T oli ka meil kaasas. Päris kiire ja keeruline oli, aga.. mulle meeldib raskusi ületada. Ja me saime hakkama. Selle üle olen uhke. Läksime ja tulime rongiga. Ses mõttes hea, et ei pidanud Tartu kaudu logistama. Saime otse pealinna ja tagasi. Rongis T muudkui avastas ja kõndis edasi tagasi ja uuris. Selline heldimus tuli peale, et..
Kui aus olla, siis natuke ootan juba suve, sest teadaolevalt lähme sel aastal reisile ka. Aga enne tuleb teha hunnik eksameid ja mängida ära kaks kammerit. Üldiselt ei tasu vist muretseda, asjad lähevad ikka tasapisi paika. Ei tohi kärsitu olla, mida ma ilmselgelt siiski olen. See on üks halvimaid omadusi minu juures. Aga ma tegelen sellega, enesearendamisega ma mõtlen. Tuleb lennast vabaks lasta, olla nii, et endal oleks hea ja teistel oleks hea.Nii lihtne see ongi.
Jah, ega see nii kerge polegi. Paradoksaalne. Miski, mis on raske, on kerge. Miski, mis on kerge, on raske.Tuleb kätte võtta ja ennast treenida. Vabaks lasta, mitte klammerduda.
Viisin vist kolm kotitäit riideid Humanasse ära, ja paganama hea tunne oli. Selline kerge. Ma arvan, et jätkan seda liini.
Üks päev kuulasime M-iga vanu laule all korrusel. Ka see oli vabastav.
My drawing skills :D
Just kell 1.03 tulevad alati need kõige paremad mõtted. (Või siis mitte). Tegelikult ma peaks hullult kuulamiskava kuulama. Haydn, Moz, Beethoven ju ootavad. Lihtsalt tuletan endale veel kord meelde.
Käisime vahepeal Tallinnas. T oli ka meil kaasas. Päris kiire ja keeruline oli, aga.. mulle meeldib raskusi ületada. Ja me saime hakkama. Selle üle olen uhke. Läksime ja tulime rongiga. Ses mõttes hea, et ei pidanud Tartu kaudu logistama. Saime otse pealinna ja tagasi. Rongis T muudkui avastas ja kõndis edasi tagasi ja uuris. Selline heldimus tuli peale, et..
Kui aus olla, siis natuke ootan juba suve, sest teadaolevalt lähme sel aastal reisile ka. Aga enne tuleb teha hunnik eksameid ja mängida ära kaks kammerit. Üldiselt ei tasu vist muretseda, asjad lähevad ikka tasapisi paika. Ei tohi kärsitu olla, mida ma ilmselgelt siiski olen. See on üks halvimaid omadusi minu juures. Aga ma tegelen sellega, enesearendamisega ma mõtlen. Tuleb lennast vabaks lasta, olla nii, et endal oleks hea ja teistel oleks hea.Nii lihtne see ongi.
Jah, ega see nii kerge polegi. Paradoksaalne. Miski, mis on raske, on kerge. Miski, mis on kerge, on raske.Tuleb kätte võtta ja ennast treenida. Vabaks lasta, mitte klammerduda.
Viisin vist kolm kotitäit riideid Humanasse ära, ja paganama hea tunne oli. Selline kerge. Ma arvan, et jätkan seda liini.
Üks päev kuulasime M-iga vanu laule all korrusel. Ka see oli vabastav.
 |
| Tiiger |
My drawing skills :D
05/04/2013
Luule
Uni tuli uksest sisse
ja tegi lapsele pai
Uni tuli uksest sisse
nii tasa kui sai
Värvilisi unistusi
tõi kotiga kaasa
Ka helesinist selget taevast
sealt leida võis vabalt
Tasa-tasa
meie pisike tudub
Tasa-tasa Une-Matigi magab
Tegin selle laulukese T-le.
Ongi reede. Maru ruttu läheb aeg.
Mis ma see nädal jõudsin?
Esmaspäeval Tallinnas käia
Kaks korda linnas käia. Ära harjuda, et on lõpuks kevad ja täna jälle tõdeda, et siiski pole. Potipõllundusega tegeleda. Kooki teha. Klaverdada. T-ga mängida-mässata. Pliite-ahjusid kütta, süüa teha. Nagu ikka. Õhtuks väsin päris ära.
Mõnikord tundub, et talv on terve igaviku kestnud, terve elu. Siis aga tuleb välja, et aasta on ikka väga lühike aeg. Naljakas, kuidas mõni asi tundub kauge, paksu tolmukorra all ja teine justkui alles oli. Aga tegelikult ei olnud ka. Igal juhul aasta jooksul olen ma aru saanud, et uni on kõige magusam asi ja tal on parimad raviomadused. Ja on palju veel, mida olen rohkem hindama hakanud, tähele panema hakanud. Näiteks aega, õiglust, õigusi, vabadusi.
Kui T päeval arvuti kätte saab, siis on krõps-krõps ja hea, et nupud külge jäävad. Nii, et päeval arvutit kasutada eritit ei saa ..:) Üldse on mu laps ülimalt tehnikahuviline. Kõik nupud ja kõik muud asjad, kuhu ainult vajutada saaks, on väga kuum kaup. Täna mängunurgaski leidis ta esimesena just mängumobla ja armus sellesse. T räägib pikad-pikad jutud maha ja mina rumal mõtlen, et miks ma aru ei saa. Pean veel õppima. Kõige lahedam on see, kuidas ta kaasa noogutab või pead raputab ja ise seal juures tähtsalt kaasa räägib. Väike suur inimene. Nii tore on koos temaga õppida, kasvada, areneda.
Ma panin oma tel helinaks Vivaldi "Kevade", lihtsalt trotsi ja huumori pärast. Kaua võib olla mittekevad. Vähemalt on mu telefonis ja mu südames kevad.
kokolõkalõkatsalukutkujukuju
ja tegi lapsele pai
Uni tuli uksest sisse
nii tasa kui sai
Värvilisi unistusi
tõi kotiga kaasa
Ka helesinist selget taevast
sealt leida võis vabalt
Tasa-tasa
meie pisike tudub
Tasa-tasa Une-Matigi magab
Tegin selle laulukese T-le.
Ongi reede. Maru ruttu läheb aeg.
Mis ma see nädal jõudsin?
Esmaspäeval Tallinnas käia
Kaks korda linnas käia. Ära harjuda, et on lõpuks kevad ja täna jälle tõdeda, et siiski pole. Potipõllundusega tegeleda. Kooki teha. Klaverdada. T-ga mängida-mässata. Pliite-ahjusid kütta, süüa teha. Nagu ikka. Õhtuks väsin päris ära.
Mõnikord tundub, et talv on terve igaviku kestnud, terve elu. Siis aga tuleb välja, et aasta on ikka väga lühike aeg. Naljakas, kuidas mõni asi tundub kauge, paksu tolmukorra all ja teine justkui alles oli. Aga tegelikult ei olnud ka. Igal juhul aasta jooksul olen ma aru saanud, et uni on kõige magusam asi ja tal on parimad raviomadused. Ja on palju veel, mida olen rohkem hindama hakanud, tähele panema hakanud. Näiteks aega, õiglust, õigusi, vabadusi.
Kui T päeval arvuti kätte saab, siis on krõps-krõps ja hea, et nupud külge jäävad. Nii, et päeval arvutit kasutada eritit ei saa ..:) Üldse on mu laps ülimalt tehnikahuviline. Kõik nupud ja kõik muud asjad, kuhu ainult vajutada saaks, on väga kuum kaup. Täna mängunurgaski leidis ta esimesena just mängumobla ja armus sellesse. T räägib pikad-pikad jutud maha ja mina rumal mõtlen, et miks ma aru ei saa. Pean veel õppima. Kõige lahedam on see, kuidas ta kaasa noogutab või pead raputab ja ise seal juures tähtsalt kaasa räägib. Väike suur inimene. Nii tore on koos temaga õppida, kasvada, areneda.
Ma panin oma tel helinaks Vivaldi "Kevade", lihtsalt trotsi ja huumori pärast. Kaua võib olla mittekevad. Vähemalt on mu telefonis ja mu südames kevad.
kokolõkalõkatsalukutkujukuju
01/04/2013
Pseudokevad
Noneh. Otsustasin, et teen selle blogi avatuks. Nii on vast parem.
Loksun praegu Tallinna poole, et teha proovi ja tundi ja siis õhtul tagasi Tabikasse jõuda, sest on projektinädal ja tunde väga ei toimu.
Eile vaatasime perega Uuspõllu Tartu mineku filmi ära. See oli minu meelest mõnusalt üle pakutud ja ajuvaba. Samas mul hakkas sellest vaesest Janist kahju ja see vist oligi filmitegijate taotlus.
On 1. aprill, aga vabalt võiks olla 1. märts. Väljas on megapaksud hanged. :) Noh, tegelikult ei jää siin midagi muud üle, kui naerda. Ilm teeb ka huumorit.
Loksun praegu Tallinna poole, et teha proovi ja tundi ja siis õhtul tagasi Tabikasse jõuda, sest on projektinädal ja tunde väga ei toimu.
Eile vaatasime perega Uuspõllu Tartu mineku filmi ära. See oli minu meelest mõnusalt üle pakutud ja ajuvaba. Samas mul hakkas sellest vaesest Janist kahju ja see vist oligi filmitegijate taotlus.
On 1. aprill, aga vabalt võiks olla 1. märts. Väljas on megapaksud hanged. :) Noh, tegelikult ei jää siin midagi muud üle, kui naerda. Ilm teeb ka huumorit.
 |
| Suveke |
Subscribe to:
Posts (Atom)