Novembri viimsed päevad

Täna tegin omamoodi rekordi. Nimelt avasin silmad kell 6.24 (tegelikult 6.22, sest mul on kell kaks minutit ette keeratud, minusugusel tuulepeal on seda ilmselgelt vaja) ja ma jõudsin rongile. Rongile, mis väljus Baltist 6.45. Tšill. :D Aga see on tõesti viimane piir. Tuleb hakata telefoni äratuses kordusi kasutama. See on ilmselt ka üks viimaseid kordi, mil sõidan vana Edelaraudtee rongiga. Jaanuarist tulevad juba uued oranžid ja ilma rongiluuleta (?) elronid. Pluss on muidugi see, et idee järgi hakkavad nad kiiremini kohale jõudma igale poole.

EMTA neljas korrus lõhnab mõnusalt mandariiniselt. Mmmm. Minagi ostan neid ikka peotäie, kui poodi satun. Mõne päeva pärast on juba dets ja siis on kõigil järsku kiire-kiire. Ja minul igaaastane jõulukinkide mõtlemise-tegemise paanika. Tegelikult mulle hullult meeldiks, kui kõik lepiksid kokku, et ei olegi vaja midagi erilist teha. Oleme lihtsalt koos, läheme kuskile, teeme midagi ise. Aga ma tean, mis sest lõpuks välja tuleb. Niisiis, sel aastal ma mõtlesin teha ühe suurema kingi kõigile või nii. Vaatame, mis sest välja tuleb.

Emal ja tädil oli just sünnipäev ja mul oli samuti kimbatus, et mida kinkida. Lõpuks otsustasime M-iga kaupsis, et teeme T-särgi poes särgid. Emale sai roosa ja tädile sinist värvi meie poolt välja valitud fondiga ja tekstiga isendid. Särgi peal on muidugi kirjas "Maailma parim ...". :)

...

ETV, palun ole nii armas ja näita ikka jalka MM-i suvel! Mulle seostuvad jalka tiitlivõistlused alati mingi seletamatult melanhoolse-armsa tundega. Point polegi ju selles, et oleksin läbi ja lõhki jalkafänn, (no muidugi selles ka veidi) aga lihtsalt nii tore on ETV ülekandes näha seda stuudiot, vahel külalisi, kuulata mängu kommentaare. See on Rahvusringhäälingu asi. Poleks õige, kui  selle töö võtaks üle mingi kommertskanal.
Natuke nagu ajakulgur on ta ju ka. Kui mängud algavad, on alles juuni lapsekingades, finaal on aga tavaliselt juba juuli esimesel päeval... No vot.. Ega elu muidugi seisma ei jää, kui jalkat ei näidata. Lihtsalt mul on sellised toredad mälestused hinges seoses selle mänguga.

Pluss ja miinus pluss rõõm

Kuulan Chopini b-moll sonaati, mille kolmas osa on leinamarss ja neljanda osa kohta ütles T, et see peaks olema kui tuulehoog haudadel. Kuulake ise! Taas kord olen teel ja Chopin on aktuaalne, kuna täna on järjekordne seminar, mida ma eile kuulama hakkasin. Hullem uudis on see, et homme juba uus seminar teises aines, mille kuulamist ma pole alustanud. :D
Iga kord kui ma esmaspäeva hommikul kell kuus ärkama pean, kirun ennast, et oh miks, oh miks sa ei sõitnud eile ära. Aga eelmisel päeval tundub see ilmselgelt võimatu. Nõnda siis tuleb see esmaspäevane päev alati megapikk. Aga on ka positiivseid külgi. Näiteks ei pea ma sõitma Sebega Tartusse. See loksub pool tundi või rohkem ja on kallim. Minu jaoks on olemas Tabika kohalik väikebuss, mis võtab mind poolel teel poe juurde peale, kui ma juhuslikult seal juhtun olema, sõidab 20 minutiga linna ja maksab ka vähem. Jee.

Aga et miskit veel peale enda kiruda ka, siis ma panen kirja Tallinna head-vead. Kõigepealt ikka vead.

• Kraanist tuleb kloorivett ja ma pean poest pudelivett joogiks ostma, kui Tabikast ei viitsi vedada.
• Varem oli ikka väike võimalus netti saada korteris, nüüd on see peaaegu võimatu nii telefoni kui sülekaga.
• Liiga suur, Tartus on kõik mõnusalt käe-jala ulatuses.
• Akadeemia on liiga eurone, klassid nii steriilsed, et :(
• Klaverid pole nii head kui Elleris
• Ilmselgelt pole minu linn, tas on mingi jahe hingus, mida ma ei oska sõnadesse panna.

Ja plussid:

• Trollid-bussid-trammid käivad iga viie minuti tagant, samas kui Tartus tuleb oodata veerand tundi või kauem.
• Ilus vanalinn.
• Palju kontserte ja muid üritusi.
• Suur akadeemia ramps.
• Palju huvitavaid nägusid, keda trollis või teel olles tähele panna ehk people watching.

Ilmselgelt mul praegu neid plusse rohkem välja ei vea. Tegelikult ma ei taha üldse toriseda. Saab hakkama küll sealgi, kui vaja. Lihtsalt ma ei saa aru, miks nii paljud peavad seda ainsaks "normaalseks" kohaks, kus elada. On palju teisigi. 

Tihtipeale mõtlen, et Tabikas võiks olla mingi väike kohvikulaadne asi. Kui hea oleks seal vahel käia, kui kodus näiteks ei viitsi süüa teha või tahad lihtsalt välja saada. Aga nii see ikka on, et nokk kinni, saba lahti.

Üks päev käisime T-ga perearsti juures ja põikasime ka kõrvalasuvasse lasteaeda sisse, et jälle beebikooli kohta küsida. See pole ikka veel alanud. Ja peaks algama alles jaanuaris. Aga parajasti oli sõimerühmal võimlemistund lõppemas ja nad tulid saalist välja ilusti kahekaupa. Meie T-ga olime seal samas ja ohsapoiss, kuidas mu laps läks rõõmsaks. Lausa nii rõõmsaks, et ta pidi peaaegu õnnest õhku tõusma. :D Teised lapsed vaatasid huviga ja mõned tegid talle pai. See oli nii-nii armas. Ja T oleks tahtnud väga nendega mängida, aga lasteaeda hakkame harjutama alles märtsist. Selle eest ütles juhataja, et  võime ikka vahel enne ka külla tulla ja kui nad õues on, siis vaatama-mängima. Seda me ka teeme.

Olgu, ma jätkan nüüd Chopiniga. 

Peale kaht tundi neti võlumist õnnestus mul siia sisse logida. Tele2:( Ja sedagi postitust teen oma ustava telefoniga. Tabikas ka praegu netti pole, sest tuulikus läks mingi vidin katki. Eks vist tuleb homme akadeemia imehead netti kasutada. Telekast tuleb laul nimega Rock n roll kids. Ununenud laulud. Kell on 1.36. Paras aeg pea padjale panna. :)