Teretore!
Kas pole mitte tore teada, et Sa oled just võitnud Vanemuise ükskõik, millisele etendusele kaks tasuta piletit. Ei, ma ikka ei tule fb-st ära, kui vahel midagi sellist juhtub. :) Nüüd pean ainult välja mõtlema, et mida vaatama minna. Põnev!
Vahepeal on sügis kätte jõudnud. Veel eelmisel nädalal käisin lühkaritega toas ringi ja pluusi väel pesu kuivama panemas. Sel nädalal aga pidin Tallinnas olles lausa uue sügisjope ostma, et mitte läbi külmuda.
Tallinnas olen käinud kahel üritusel. Estonias orkestrit ja solisti kuulamas ning vaatamas etendust "Püha öö". Seda soovitas mu improõpetaja. Üpris omapärane oli. Viis naist panid laval auto nullist kokku. Siis istusid nad auto ette maha ja hakkasid kellukesi helistama. Kuskilt ilmus välja jõuluvana, kes laulis aisakella ja jagas kõigile kingitusi. Üks näitsikutest sai endale telefoni, mille ta kõlariga helistama pani. Kostus teade: " Tere, olete helistanud Sotsiaalameti infotelefonile. Teie paremaks teenindamiseks kõne salvestatakse. Palun jääge ootele." Konks seisnes aga selles, et sama teade oli kõlanud kogu selle aja, mis nad autot kokku panid. Lisaks mängisid nende endi väikesed lapsed etenduse ajal kardinate taga. Pärast etendust ma istusin tükk aega ja mõtlesin, et... mida? Aga nüüdseks on sellest saanud lihtsalt tore mälestus.
---
Isa ehitab mulle praegu üles uut ahju ja sestap elame kõik praegu all korrusel. Oi, kuidas ma igatsen oma mõnusat madratsit. Aga too on nii suur, et teda alla ka ei jaksa tarida. Niisiis peab miskit välja mõtlema, et diivanit pehmendada.
T hammustab mind. :( Nagu väike kutsikas. Ainus, mis ma olen enesekaitseks välja mõelnud, on kõditamine.
