Ootus

Kui ükspäev siin T-ga linnas käisime, siis jõudsime ka raamatukokku. Kolasime praktiliselt kõik osakonnad läbi. Kõigepealt muusikaosakond, siis tehnika ja viimasena teise korruse tarbekirjandus. Kahmasin endale kaks Sandra Vungi kokaraamatut, Sven Zaceki "Kohtumisi metsloomadega" ja musaosakonnast hunniku dvd-sid. Õndsus. :)

Nii rahustav on vaadata "Bullerby lapsi". Võtsime rampsist just selle pikema filmivariandi teise osa. Vanemad teise režissööri lühifilmid, kus hääleks on Evelin Võigemast, on ka toredad, aga mulle meeldivad need kaks pikka filmi rohkem. Miks? Esiteks sellepärast, et peale loevad lapsed ja ka emade ja teiste tegelaste hääled on kenasti kuulda, see loob sellise elusa atmosfääri. Teiseks on filmil niivõrd suurepärane muusika. Kui on soov rahustavat muusikat kuulata, siis nende filmide taustheli sobib suurepäraselt. Tekib soe ja helge tunne.

Ja päkapikkudel on praegu kibedad ajad. T ikka küsib tavaliselt enne magamaminekut: "Päkapikk, kas sa meile midagi tood ka?" Ütlesin siis talle, et nädala sees päkapikud tavaliselt  kuulavad ja vaatavad ja uurivad ning laupäeval pühapäeval täidavad enamasti susse. :)

Ahjaa. Eile käisime Lottet vaatamas. T-le jäi vast veidi suureks see asi, kuigi seal oli väga erinevas vanuses lapsi, alates päris beebidest kuni viienda klassini välja. Etendus oli pikk, koos vaheaeajaga 2,5 tundi. Võib-olla oleks andnud teda veidi lühendada, et lapsed nii ära ei väsiks.. Aga mis mind häiris, oli see, et võimendus polnud üldse tasakaalus. Tümps käis laulust üle ja päris väikeste kõrvakesed ikka ei kannata hästi nii valjut heli. Nägin isegi, kuidas üks suurem poiss hoidis vahepeal kõrvu kinni. Teine pool meeldis rohkem, seal oli enamjaolt vaiksem muusika. Kostüümidele ja kujundusele muidugi ainult plusspunktid. Väga maitsekad ja ilusad vaadata. :) Meeldis ja jäi meelde ka kana Berta (Kärt Tammjärv) ja Lumemehe (Lauri Liiv) armastuslugu. Lumemees oli tegelikult ju hoopis kukekene, nagu lõpuks välja tuli, kui Berta talt pea otsast tõstis. :D Kärt Tammjärv jäi mulle juba "Punamütsikesest" silma kui väga andekas ja isikupärane näitleja.

Kaks nädalakest veel tööd ja siis saab mõnusalt puhata. :)

Hellenite maal

Mõned tähelepanekud Kreeka reisist:

• Minu kogemus näitas, et parem on ühest kohast teise sõita bussiga, aga muidugi ei pruugi asi must ja valge olla. Lihtsalt peatustes, kus rongist maha astusin, polnud keskusi ja neisse saamiseks tuli eraldi takso võtta.

• Buss võib tulla kakskümmend minutit varem, aga võib ka tulla pool tundi hiljem ja võib ka tulla õigel ajal. :)) Kõige targem on võtta aega ja varem kohal olla. Bussijuht pileteid ei müü, neid saab osta reisisaatja käest. Umbes nii, nagu meil rongides.

• Söök on kallis, aga ööbimine suht odav, muidugi tasub varem kinni panna bukingu kaudu.

• Proovida tasub kindlasti viigimarju, need on imelised. :)

• Tingi! Eriti taksojuhiga asju ajades. See tasub end ära. 

• Õpi ära mõned kreekakeelsed sõnad-väljendid. Endal on parem meel ja neil, kes sind vastu võtavad, samuti.

• Soovitan lugeda kindlasti seda raamatut. Kreeka on väga huvitav maa. Mõnda asja lugedes jäi ikka suu ammuli küll. 

• Kuna Kreeka on küllaltki suur maa, siis mina arvan, et targem on mitte ringi sõita liialt palju. Muidu kulubki kogu aeg selle peale ära. Pigem vali endale midagi ägedat välja ja keskendu väiksemale alale.

• Mina käisin Ateenas, Delfis ja sellistes väikestes kohtades nagu Itea ja Galaxidi.

Elu värvid

Üks meeldejäävamaid mälestusi Kreeka reisist on see, kuidas seal kõik õitseb ja lõhnab ja tundus, et see see lihtsalt ei lõpe ära. Kõike oli nii palju, nii et ma lihtsalt ahmisin seda õndsust enda sisse, täielik hetke nautimine. Küllus on vist selle asja nimi. Piisavalt päikest, piisavalt aega. Inimesed lihtsalt võtavad aega enesele, ei ole kiiret. Näiteks istusime all mere ääres oma bussi oodates kohvik-bussijaamas, seal oli bussika peremees, tema sõber ja kaks koerakest. Vaatasime koos nendega filmi mägedest, olles ise just eelmisel päeval umbes samades kohtades käinud.
Mõned pildid:

:(

Imelik. Eile magama jäädes mõtlesin, et varsti saab aasta Charlie rünnakutest Pariisis ja hommikul tavapäraselt Postimeest avades siis sellised uudised. :(:(

Kuidas on üldse võimalik, et kellelgi tuleb pähe teha midagi nii õõvastavat? Mis jõud peab selleks sundima? Kas tõesti taandub see kõik rahale, võimule, ahnusele? See tundub nii uskumatu, ebareaalne. Alles ma tulin reisilt ja juhtusid Ankara sündmused, paar päeva tagasi Liibanoni rünnakud, vahepeal veel vene reisilennukiga juhtunu. :( 

Kas keegi sellele ka mõtleb, et  hukkunud inimestel on ema, isa, lapsed, sugulased, sõbrad? Kui palju valu, pisaraid ja ängistust see kõik endaga kaasa toob? 

Nii raske on isegi püüda aru saada. Peas käib üks virr-varr. Tänapäeval ei saa enam milleski kindel olla, midagi uskuda. Miski on ikka kellelegi kasulik ja mängivad need, kes on suured. 

Vahel tulevad mõned read ja otsivad sind üles, praegu guugeldades selgus, et seekord Paul-Eerik Rummo read:

  Siin oled kasvanud. Tasasel maal.
    Siit on su rahu ja tasakaal.
    
    Munamägi on pilvepiir.
    Pilv on madal ja hall nagu hiir.
    
    Maailmapilet su kätte anti.
    Maailm on lahti mõndagi kanti.
    
    Nende seenemetsade sekka
    ikka kuid tuled kui musulman Mekka.
    
    Siin oled sündinud. Tasasel maal.
    Siin on su rahu ja tasakaal.

Huumor pluss nostalgia

ETV arhiivis kolades võib ikka uskumatuid aardeid leida.

Tegelikult olin juba ammu mõelnud, et peaks mõne "Klaver põõsas" või "Kuulus ja kummaline" vana osa uuesti üle vaatama. Aga midagi sellist nagu see siin  poleks ma kaugelt osanud oodata. Selline irvikkassi naeratuse moodi isend tuli mulle näole. :D

18 aastat tagasi olin ma üks väike tüdruk ja käisin esimeses klassis. See on huvitav, kuidas mõned asjad nii varasest noorusest jäävad alatiseks meelde. Just see mälestus, et oli miski saade, mis tundus nii pro. Aga mis peamine, te vaadake vaid seda Markot ümmarguselt 20 aastat tagasi!! Kui noor ja armas :). Inimesed on ikka noorelt nii ilusad. Marko oli selle saate tegemise ajal 28. Põhimaneerid on tal vaatamata möödunud ajale ikka endised, eks ikka julgust ja kogemust on veidi praegu juures. Seal ehk on ta veidi tagasihoidlikum veel. Tegelikult võib öelda, et miskit muutub ja mõned asjad ikka ei muutu üldse :D. Vana hea Marko Reikop. Ja muidugi Mart Sander. Tema asjatundlikud mõttekäigud ja arutlused on igati viis pluss. :) Grünberg on ka mõnusalt maheda tekstiga. Näitena siin kas või"kummiliimiihalus". Tasakaaluks veidi ka naiselikku kätt Tullkvisti poolt. Kõik head komponendid olemas. :P
Kokkuvõttes selline mõnus huumori kogus siia varasügisesse pimedusse.
Selgelt ebaõiglane oleks mitte mainida laulude osatähtsust selle saate õnnestumisel. Äge! :D

Nüüd edasi otsides selgus, et paljusid saateid siiski pole ka arhiivis, aga kuidagi jõudsin saate "Reisile sinuga" juurde.  Täitsa meeles oli see tädi, kes luulevormis vastas ja kahju, et mees teda ei valinud. :(
Vaatasin mitu osa ära ja üks ühine nimetaja jäi nende saadete puhul silma. Kuidagi nii loovad, nutikad ja targad tunduvad inimesed seal. Just nagu päris. Just kui kommid ilma paberita, ausad ja avatud. Täna jällegi julgen öelda, et päris palju on seda ilusat läikivat paberit, aga kommi sees võib-olla ei olegi..

Link siin: http://arhiiv.err.ee/vaata/reisile-sinuga-saatejuht-vahur-kersna-171287

Kui juba videote jagamiseks läks, siis lõpetuseks ka midagi värsket tänasest päevast, mis hinge kosutab ja maailma paranemiseks lootust annab: http://arhiiv.err.ee/vaata/viis-lugu-johan-randvere

Nonii..

Olen mingi miljon tundi blogi kujundusega mässanud ja narr oleks nüüd postitus tegemata jätta. Ükskõik, kui pisike ta ka poleks.

Peab tõdema, et päris tore on vanu kirjatükke lugeda ja meelde tuletada mälestusi, mis muidu oleks aegade hämarusse niisama ära vajunud.

Sellest sügisest polegi ma enam päris koolilaps. Tegelikult ma suht igatsen õppimist, motti on üsna raske leida, kui pole mingeid tähtaegu ja nõudmisi. Ometi tuleks ju endale öelda, et oled suur inimene: sea eesmärke, tegutse. Aga oh seda laiskust, laiskust :D

Praegu ka on omamoodi tore ja mingi rütm hakkab paika saama. Mõnikord tuleb lihtsalt vooluga kaasa minna, mitte üle pingutada. Nagu "Minu Eesti" raamatuski - tuleb usaldada vett.

Igal juhul on mul homme vaba päev ja ma kavatsen sellega midagi toredat ette võtta ja nautida kestvaid ilusaid ilmu. Muide, täna oli õhtul kella kaheksa paiku julgelt 20 kraadi sooja. Elame veel!