EI ole midagi paremat kui mõnus pehme põski paitav tuuleõhk, mis annab märku, et suvi on meie poole teel. Ma olen üsnagi ära unustanud vaadata, mis ümberringi toimub. Sestap jõudis mulle eile äkilise selgusega kohale, et käes on maikuu. Et mida?? Kuidas see juba juhtuda sai..
Vahepeal on juhtunud ka see, et mu netipulk läks katki. Niisiis olen maailmaga ühenduses oma mandoliini (nutika telefoni) kaudu. Aga tuleb vist uus pulgake muretseda. Eks ta ole..
Mul oli täna maru tihe päev. Tunnid ja proovid ja tunnid ja.. Vahepeal tahtsid juba pisarad silma tulla, sest tundus, et ma ei jõua millegagi valmis ja kõik on üldse.. metsas. Enam ma kella kolmeni üleval ei passi.
Ja sain teada, et teisip lõpeb solf ära ja saateklass lõpeb kolmap ja üldse on varsti eksamid. Siitanit peaks õppima hakkama..Ta ütles täna päris huvitavalt: "Kas kellelgi pianistidest on Aurora sonaati kotis?" "Ei ole?!" "No kuidas te niimoodi ringi käite, ilma Aurorata?" :D Ehhee. Oleks pidanud ikka täna kaasa võtma, aga kott oli liig raske. Alati on kotis nii palju stahvi, et selg hakkab valutama.
Varsti on nurmenukkude, kullerkuppude ja maikellukeste, mu lemmikute aeg. Võtan Timpsu kaasa ja lähme neid avastama. Viimasel ajal on täiega selline tunne, et tahaks ära metsa-loodusesse kobida, lihtsalt kükitada kuskil kraavis. Nagu vanasti meie salakohas. Nagu Liisa ja Anna Bullerbys. Oleks see vast õndsus, eksole.
Aga kevad on seekord teistsugune. Tahes tahtmata. Kaks väga kallist inimest on puudu. Ja ma nii väga igatsen neid. Nii väga. :(
