Olen mingi miljon tundi blogi kujundusega mässanud ja narr oleks nüüd postitus tegemata jätta. Ükskõik, kui pisike ta ka poleks.
Peab tõdema, et päris tore on vanu kirjatükke lugeda ja meelde tuletada mälestusi, mis muidu oleks aegade hämarusse niisama ära vajunud.
Sellest sügisest polegi ma enam päris koolilaps. Tegelikult ma suht igatsen õppimist, motti on üsna raske leida, kui pole mingeid tähtaegu ja nõudmisi. Ometi tuleks ju endale öelda, et oled suur inimene: sea eesmärke, tegutse. Aga oh seda laiskust, laiskust :D
Praegu ka on omamoodi tore ja mingi rütm hakkab paika saama. Mõnikord tuleb lihtsalt vooluga kaasa minna, mitte üle pingutada. Nagu "Minu Eesti" raamatuski - tuleb usaldada vett.
Igal juhul on mul homme vaba päev ja ma kavatsen sellega midagi toredat ette võtta ja nautida kestvaid ilusaid ilmu. Muide, täna oli õhtul kella kaheksa paiku julgelt 20 kraadi sooja. Elame veel!
