Õhtused mõtted

Avastasin täna, et magasin viimase Raketi-saate maha, aga tänapäeval on olemas selline tore asi nagu järelvaatamine. Niisiis asusin aplalt kuulama-vaatama. Nii huvitav on vaadata ja kaasa elada ja näha, kuidas noored pingutavad ja ajusid ragistavad ja saavutavad tulemuse. Tore, et Frida võitis. Kuigi loomulikult mõlemad võistlejad olid väga tublid. Aga Frida masin oli kuidagi nii kena silmale vaadata ja nii täpne ja hästi läbimõeldud. Jutt käib Rube Goldbergi masinast, mis tuli finalistidel koos oma valitud abitiimiga ehitada. Masin töötab ahelreaktsioonide peal ja lõpuks peab nende tulemusel avanema-alla langema lipp. Kelle aeg tuleb 120-le sekundile lähemale, ongi võitja.

Igal juhul mitte ainult sellest ei tahtnud ma rääkida. Hoopis sellest, et mulle on silma jäänud erakordselt selge silmaga ja samas nii rõõmus ja tore selle saate kohtunik Aigar Vaigu. Otsustasin sõber guuglisse tema nime kirjutada ja leidsin sealt Vikerraadio jutusaate, kus ta vestleb Anu Välbaga. Soovitan kõigil seda saadet kuulata. Ausalt. Mul esimese hooga tulid judinad peale. Millise armastuse ja soojusega ta räägib oma tööst ja elust ja kui palju häid soovitusi ühe korraga kõige jaoks. Ma oleks nagu korraga vastu pead saanud. Selline tunne on praegu, et mingi klõps käis ära tänu sellele saatele. Ta seletab väga lihtsalt ära nii tähtsad asjad, mis peaksid tunduma iseenesestmõistetavana, aga tihtipeale siiski ei ole. Näiteks see, et asjad õnnestuksid, peab olema plaan. Muidu sa lihtsalt tiksud ja midagi ei juhtu. Või siis see, et tore on nõusid pesta, aga tore on ka teada, et sa ei pea seda kogu aeg tegema. Ja ta räägib väga huvitavalt metroloogiast - mõõteteadusest - ja kui tähtis see tegelikult on, et meie ümber asjad toimiksid. Ja veel see lugu sellest, kuidas ta õpetas eksperimendi korras alles vanemate juures elades oma tuttavaid lapsi, kes olid umbes kahe- ja neljaastane. Lapsed olid suvel õppimisest nii huvitatud, et tulid hommikul 8.30 Aigari juurde ja küsisid, et kas me täna ka ikka õpime. Vahva. Igal juhul mina sain küll praegu ühe paraja positiivsuse süsti seda saadet kuulates. Aitäh! Ahjaa, link muidugi ka: Jutusaade

PS! Täna oli töine ja väga armas päev, sest armas A-M käis külas. Ja M oli ka kodus, nii, et saime mõnusalt palju naerda ja koos olla. :) Ahjaa, töine muidugi sellepärast, et täna oli Pärlike, kus minu saata olid mõned lauljad.
Kroonika mõttes panen kirja, et 28. aprillil käisime vaatamas "Päevi, mis ajasid segadusse". Film meeldis väga ja jättis jälje. Oh deem. Nüüd muudkui kuulan seda juutuubi filmimuusika mängunimekirja... kui toorelt tõlkida.

Elu

You can't buy happiness, but you can buy a plane ticket and that is pretty close.

Kõlab klišeena, aga nii see on. Käisime reisil. Hispaanias. Ja ma poleks vist elus uskunud, et on võimalik nii õnnelik olla. Nagu poleks eilset ega homset. Pole kuupäevi ega nädalapäevi. On ainult hetked ja piiritu rõõm igas hetkes. Just niimoodi saab aega peatada.

Asusime teele 12. aprilli õhtul. Lennuk väljus 21.10 ja meie jõudsime Ülemistesse rongiga umbes 19.50. Olime täpselt arvestanud, et jõuame ja ilmselgelt jõudsime ka, aga turvasabas seistes hetkeks ikka väike närvikõdi tekkis. Vähemalt minul. T jaoks oli see esimene kord lennukiga sõita. Veidi valmistasin teda ette ka. Ütlesin, et õhku tõustes tuleb hästi rahulik olla ja selg vastu tooli nõjatuda ja emmel käest kinni hoida. Kõik läks imeliselt hästi. Laps jäi nii minnes kui tagasi tulles lennukis magama ja tudus praktiliselt terve tee, see on siis ca 4 tundi. Vedamine meile kõigile. Minnes oli meil ümberringi nii palju lapsi. Kõrval kõige rõõmsam beebi, keda ma elus lennukisõidu ajal olen näinud. Taga samuti üks tita, kellele lauldi pidevalt armsaid viisikesi ja ees üks T vanune poiss, kellega sai veidi isegi tutvust tehtud. Nu vot siis. T jäi magama täpselt siis, kui ma olin paar rida "Lätsi külla" laulukest ümisenud. Ise olin tolleks hetkeks ka nii väsinud, et sirutasin enda kitsukesel odavlennufirma pinnal välja ja magasin. Lihtsalt magasin, sest väsimus oli pikast töölpäevast ikka päris suur. 

Gironasse kohale jõudes ootas meid ees üks pisemat sorti lennujaam ja kaubik-taksod. Mis meil ikka sellisel kellaajal üle jäi - tuli 30 euro eest võtta transa linna. Vahepeal oli tekkinud hirm, et me ei saa oma ööbimismajja -  (nagu T tavatseb öelda) - sisse, kuna seal pole 24h vastuvõttu. Õnneks oli see arvamus ekslik ja kella lastes avanes meile uks. Olin nii tänulik selle eest, et admin tegi meile lifti lukust lahti ja venisime kolmandale korrusele. Kolm esimest ööd olid meil kinni pandud askeetlikes hostelites, et kokku hoida. Aga ohsapoiss, kuidas Tle meeldisid just need naridega hostelid ja kuidas talle meeldis ronida üles magama. Mina olin muidugi väga närvis, sest ega seal ülemisel korrusel väga suurt piiret ei olnud. Niisiis ronisin T kõrvale magama, et ta mingil juhul ülevalt end sodiks ei kukuks. Kõik läks hästi.

Hommikul tervitas meid päike ja teadmatus-arvamatus, kui soe siis ikkagi on. Riideid olin kaasa vedanud üsna normaalselt  ohtralt, sest plaan oli ka mägedesse minna, kus teatavasti on alati jahedam. Igal juhul mängisime üleval veel veidi pinksi ja laenutasime 10 euro eest  per kärss rattad. Raske oli algul uskuda, et päriselt ka võib riided ära võtta ja et soe on. Tasapisi sai selgeks, et Hispaanias on täielik kevad. Kõik õitseb, lõhnab ja sumiseb. Ahmi seda ainult endasse. Olin guuglist lugenud, et Gironat tasub vaadata ja nii see tõesti on. Katedraal jättis näiteks vingema mulje kui tema Barca ametivend. Sinna viis uhke trepp ja ülesjõudnuna avanes juba päris kenake vaade ümbrusele. Edasi lihtsalt sõitsime ja mõnulesime. Leidsime ühe poolmetsiku aiakese, kus õitsesid iirised. Teeserval võis märgata punaseid moone. Siis aga tekkis mõte sõita ülespoole. Panime ratastele hääled sisse ja ühtäkki leidsime end päris kõrgelt kohalt, kust võis näha juba eemal laiuvaid mägesid. Siis tegime ühe mänguväljakutiiru, sõime kiirelt lõunat ja olime. Lihtsalt. Õhtu poole seadsime sammud Olotisse, mõnusalt parajasse vulkaanide linna. T jäi jälle bussis magama ja sai seega enne kohale jõudmist kenasti välja puhata.