Täna oli esimene päris päris kevadpäev. Nii soe ja hele ja ma isegi viskasin korraks ennast maa peale pikali ja võtsin päikest. Ja me nägime liblikaid. Esimesena kirjut ja siis kollast. See on parim sündmus üle pika aja. Pluss mul elab köögis lepatriinu. Kui tore.
Otsustasin, et sel kevadel ja suvel tegelen eriti hoolsalt korilusega ja ravimtaimede korjamisega. Mustikad, murakad, metsmaasikad, pärnaõied, põdrakanep, kevadel esimene naat jnejne. See tekitab minus elevust.
Veel otsustasin, et panen endale päevas kolm ülesannet, mis on tarvis ära teha. Pigem lihtsad, aga siiski ülesanded, et saaksin päeva lõpus end kiita ja õlale patsutada, et sai tehtud.
Täna sai ka teatris käidud. Päris kosutav oli kuulda Mats Traati ja võrokeelset Shakespeare’ i. Meie keel on väga rikas. Kui kuulan lõuna-eesti keele kõla, siis tunnen, et muutun ise ka paremaks ja tublimaks. See on lihtsalt nii vahva ja just nimelt rikkalik. Just nagu juunipäike magusate metsmaasikate peale paistmas.
